Autor: Sander Adamson • 12. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui praegu maksustatakse ainult B2B (business to business) teenused saaja asukohariigis ning B2C (business to customer) teenused hoopis teenuse osutaja asukohariigis, siis alates 1. jaanuarist 2015 muutus  viimati nimetatud teenuste maksustamine ja tekib kohustus maksustada need riigis, kus asub teenuse tarbija ehk klient.

Elektrooniliselt osutatavateks teenusteks loetakse teenuseid, mida osutatakse interneti või elektroonilise võrgu kaudu ning mis on oma olemuselt väga sõltuvad infotehnoloogiast. Sellisteks teenusteks on näiteks veebi administreerimine, mobiilirakenduste müümine, elektrooniliselt edastatava tarkvara võõrandamine ja uuendamine, elektrooniliselt edastatav muusika, film, mäng jne.

Tee kindlaks, millises riigis klient asub

Alates 1. jaanuarist  2015 on elektroonilisi teenuseid osutavatel äriühingutel vaja kindlaks teha, millises riigis asub klient, kellele teenust osutatakse, või millise riigi resident ta on. Kliendi asukohariik on käibe tekkimise koht ning selle riigi käibemaksumääraga tuleb osutatud teenused maksustada. Kui on selge, millises riigis tekib käive, lisab teenuse osutaja kliendile väljastatud arvele käibemaksu just selle riigi käibemaksumäära järgi.

Oluline on mainida, et erinevate teenuste puhul kehtivad erinevad asukoha määramise reeglid. Seega ei ole võimalik lähtuda kõikide teenuste puhul samadest reeglitest ning maksustamine sõltub osutatud teenuste iseloomust. Näiteks tuleb eristada, kas isik pakub internetiühenduse teenust või võõrandab interneti teel mobiilirakendust.

Seda, millised reeglid kehtivad, loe pikemalt Äripäeva teemaveebist raamatupidaja.ee

Tule ka 29. aprillil seminarile E- teenuste käibemaksustamine! Loe lisa SIIT.