Autor: Pille Ivask • 27. juuli 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Erinevalt paljudest teistest ajanäitajaid tootvatest ettevõtetest sai Daniel Wellingtoni puhul kõik alguse kellarihmast. 2006. aastal reisis Filip Tysander Austraalias ringi ning kohtas rändajat nimega Daniel Wellington. Tegu on ajaga, mil inimestel polnud veel nutitelefone ning käekell oli igati tarvilik tarbeese.

Wellington püüdis Tysanderi pilku sellega, et ta kandis NATO rihmaga käekella. Nad kohtusid veel mõned korrad ning Tysanderit hakkas üha enam lummama mõte militaristlikus stiilis kellarihmadest. Pärast naasmist kodulinna Upsalasse, otsustas Tysander teha oma kellafirma ning nimetada selle mehe järgi, keda ta isegi tundma ei jõudnud õppida. Daniel Wellingtoni bränd oli sündinud.

Tänaseks on Daniel Wellingtoni, või lühidalt DW bränd kaugelt ära tuntav. Kella numbrilaud on alati kas metallivärvi või kuldroosa ning kelli on erinevas läbimõõdus: väiksest 26millimeetrisest suurema, 40millimeetrini välja. Sihverplaadi taust on eranditult valge.

Mis aga DW brändi puhul loeb ja silma hakkab, on just nimelt seesama kellarihm, mis on enamasti triibuline ning valmistatud nailonist. Kurvastamiseks pole põhjust ka neil, kes soovivad nahkrihma, ka neile on teatud valik olemas. Kella hind jääb USAs 140 ja 299 dollari vahele.

Õige ajastatus

„Meie kellad on inspireeritud kellade maailma kõrgematest kihtidest, ent on võimalikult taskukohase hinnaga,“ selgitas Daniel Wellingtoni USA ärijuht Frans Sjo ja lisas, et DW soovib, et kõik inimesed oleksid endale võimelised DW ajanäitaja muretsema.

Neli aastat tagasi investeeris Tysander 15 000 dollarit, et rajada oma kellafirma. Möödunud aastal müüs ettevõte enam kui miljon ajanäitajat ning teenis 70 miljonit dollarit. Selle aasta käibeks pakub Tysander 220 miljonit eurot.

Praegu valitseb kellade maailmas olukord, kus kasulik on müüa kas väga kalleid või siis väga odavaid kellasid. DW peab oma hinnaklassi tõttu võitlema paljude tegijatega ning tundub, et on võitlusest võitjana väljumas. Praegust kümnendit loetakse DW kümnendiks.

Tysanderi edu seisneb selles, et ta oskas valida õige stiili. Lisaks sellele tuli ta turule õigel ajal: pärast finantskriisi on kellatööstus aina kasvanud. Euromonitori andmeil müüdi eelmisel aastal 40 miljonit kvartskella, 2009. aastal oli sama näitaja olnud 33 miljonit.

Õnnelikud kokkusattumused

Enne seda, kui 30aastane Tysander oma kellaäriga alustas, pidas ta koos oma vennaga veebipoodi, kus müüs lipse ning Rolexi plastikust „teisikuid“. Selliste kellade tootmise tarbeks tegi ta koostööd ühe Hiina tehasega, kes juhtumisi tootis ka nailonist rihmasid. Nii hakkaski Tysander mõtlema, milline käekell näeks hea välja: missugune peab olema rihm ja missugune numbrilaud. Viimase disainis Tysander võimalikult õhukese ning rihma värvilise.

„Üks suuremaid väljakutseid, millega ma silmitsi seisin, oli see, et ettevõttes olin vaid mina, rohkem kaasasutajaid polnud,“ meenutab Tysander. Ta püüdis veenda oma endisi kursusekaaslasi Uppsala Ülikoolist asjaga kaasa lööma ning nüüdseks on tema meeskond kasvanud 100liikmeliseks. Ettevõttel on kontor viies linnas üle maailma: Los Angeleses, New Yorgis, Stockholmis, Hong Kongis ning Shenzhenis.

Kuigi DW nimetab end Rootsi firmaks, on kellad kulude kokku hoidmiseks toodetud Hiinas. Sisemised kvartsmehhanismid tulevad aga Jaapani firmalt Miyota, kes teeb koostööd just odavate brändidega. Ülejäänud kella osad toodetakse Shenzhenis.

Tysander hakkas oma tooteid alguses müüma Rootsis, aasta hiljem läks ta New Yorki, et leida USA partnereid. Nüüdseks müüakse DW kellasid nii suurtes kaubanduskeskustes kui ka väikestes butiikides. Erinevalt mitmetest teistest brändidest ei püüa DW jääda eksklusiivseks, vaid tahab oma tooteid müüa igal pool, soovides laieneda isegi Aafrikasse.

Reklaam sotsiaalmeedias

Traditsioonilist reklaami ettevõte ei armasta. Vastupidi, DW oskab osavalt ära kasutada sotsiaalmeediat: näiteks on brändil kombeks tasuta anda oma tooteid sotsiaalmeedia staaridele, kes endast, käekell randmel, pilti teevad ning seda oma „jälgijatega“ jagavad. Ses mõttes erineb DW vanadest brändidest palju: nemad üldjuhul sotsiaalmeediasse end sisse seadnud pole.

Usin reklaam sotsiaalmeedia kaudu on Daniel Wellingtonist teinud sotsiaalmeedias kahtlemata kõige „jälgituma“ kellafirma: ettevõtte ametlikul Instagrammi kontol on enam kui miljon jälgijat. Võrdluseks, Fossilit „jälgib“ vaid 236 000 kasutajat.