Autor: Kaubandus.ee • 7. august 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Inimesed ostavad ühe enam tooteid internetist, sest seal on seda lihtne teha. Teine põhjus on tarbijate hinnatundlikus ning seetõttu kasutatakse erinevaid kanaleid, et endale sobiliku hinnaga toode leida. Selle tulemusena muudavad jaekaupmehed enda tegutsemismudeleid, et rahuldada tarbijate vajadusi, suurendades kaubavalikut veebis ja muudetakse hinnad tihti ka soodsamaks, kui kaupluses.

Veebis on üldjuhul toodete hinnad madalamad ning klientidele pakutakse erinevaid tarneviise, kuid ikkagi on E-kaubanduse osakaal madal. Kuid see osakaal kasvab iga aasta.

Selle tulemusena tunnevad kaubanduskeskuste omanikud muret kaupluste käibe suuruse üle ning kuidas see mõjutab keskuste omanike tulusid.

Kaubanduspinna rendileping näeb tavaliselt ette seda, et kaupmehed maksavad renditasuna summa, kumb osutub suuremaks, kas siis fikseeritud renditasu või protsent kaupluse käibest. Paljud kaupmehed sooviksid siiski maksta madalamat renti. Suureks vaidluskohaks on kerkinud asjaolu, et kui klient teeb ostu veebikauplusest, siis kas sealt tulenev käive peaks olema lisatud kaupmehe käibele, millelt arvestatakse renditasu.

Tundub loogilisena, et veebipoe käivet ei lisata kaupluse müügi arvestusse, kui beebist tehtud ost toimetatakse kliendini niimoodi, et kauplus tarneahelasse ei puutu.

Praegusel hetkel saavad kliendid oste teha läbi mitmete kanalite. Näiteks kaupluses olles saavad kliendid kasutada nutitelefone ning teha enda tellimus veebis ning lasta kaup tarnida otse koju. Või tellida hoopiski kodust ning siis minna kauplusesse asjadele järgi. Samuti on ka neid ettevõtteid, kes pakuvad internetist ostetud kauba tagastamiseks võimalust viia see kauplusesse.

See, kuidas inimesed ostavad on muutnud seda, kuidas jaekaupmehed käivet teevad. Sellega seoses on tekkinud küsimus, et kas poe käibesse peaks minema need ostud, mis on tehtud teistes kanalites ning kas sealt saadav käive peaks minema renditasu arvestusse?

Mis on käibepõhine rent?

Baas rent on tavaliselt minimaalne aktsepteeritav summa pinna rentimisel. Käibepõhine rent on üks lepingu tingimuse osa, mida arvutatakse protsendina kaupluse käibest, mis on ületatud baas rendi tasemest. Kui käibepõhine piir ei ole saavutatud, siis senikaua maksab rentnik baas renti. Näiteks maksab rentnik baas renti aastas 200 000 eurot pluss 2%, kui kaupluse käive ületab 3 miljonit eurot.

Väga levinud on ka variant, kus käibepõhist renti arvutatakse protsendina kogukäibest, ilma igasuguse miinimum tasuta. Sellisel juhul sõltub pinna rentija renditasu puhtalt käibest ning kaubanduspinna omanikul on ka suurem risk.

Miks kasutada käibepõhist renti?

Peamine põhjus on see, et sellega jagatakse koos nii häid kui halbu aegu. Kaubanduspinna rentijal ja jaekaupmehel on kokkuvõttes samasugused huvid ehk suurendada kaupluste käivet.

Samuti on käibepõhine rent hea võimalus meelitada kaubanduskeskusesse ka väiksemaid tegijaid. Lühiajalisi rentnike, pop-up kauplusi või start-up’e.

Kaubanduskeskuste omanikele on segavaks faktoriks saamas kaubanduses kasutatavad erinevad ostmiskanalid, mis muudavad rendimaksed väiksemaks. Kuidas peaks arvestama neid müüke, mis alustati veebis, kuid lõpetati kaupluses?

Lisaks on veel ka tagastatavate toodete dilemma, sest paljud kauplused lubavad veebist ostetud kauba kauplusesse, ning selle eest saadakse siis raha tagasi või kaupluse krediiti. See omakorda muudab kaupluse käibe väiksemaks ja sellega on ka käibepõhine rendi summa väiksem.

Kuidas internetikaubandus muudab käibepõhist renti?

Kliendid kasutavad kauba ostmiseks mitut erinevat etappi, mis võivad nõuda kauplusesse sisse astumist, kuid ei pruugi. Nendeks etappideks on otsimine, proovimine, ostmine, kauba kättesaamine ja tagastus. Siit järeldub see, et kaupluse ja veebimüügi käibed on kasvavalt üksteisest sõltuvad, sest müük võib tulla nii kauplusest, veebist kui ka kombineeritult.

AT Kearney uuringu (Ameerika näitel) kohaselt jagunevad veebist ja kauplusest ostmised järgnevalt:

35% ostudest toimub kauplustes, ilma igasuguse veebikaupluse sekkumiseta.10% ostudest toimub ainult veebis, ilma tavakaupluse sekkumiseta55% ostudest on kombineeritud kaupluste ja veebi vahel.

Eelneva viie ostu etapi järgi on raske hinnata, kas ost tehti veebis või kaupluses. Kui seda arvesse võtta, siis see mõjutab väga palju kaubanduspindade rentnike, kes kasutavad käibepõhist renti.

Nende jaoks on kindel, et 10% kaupluse käibest läheb „kaotsi“ veebist ostude tegemise tõttu. Ning 55% ostudest saab mitmetähenduslikult defineerida kas veebi või kaupluste põhisteks.

Lisaks on kauplused muutumas showroomideks, mille puhul käib klient kaupluses ainult tooteid vaatamas ja proovimas ning ostu teeb veebikauplusest – kuidas peaks selliste ostude käibeid käsitlema?

Hetkel ei ole teada, kuidas kontrollida ja arvestust pidada veebist tehtud ostudel, millele on järgi mindud kauplusesse. Euroopa kaubanduspindade omanikud mõtlevad, kuidas saada hakkama erinevatest kanalite kasutamise mõjuga keskuste rendisummale.

Kaubanduskeskuste omanikud otsivad võimalusi, kuidas maksimeerida käibepõhise rendi maksmine minimaalse riskiga. Lõppkokkuvõttes soovivad pindade omanikud, et veebimüügid oleksid lisatud käiberendi arvestusse. Kaupmehed soovivad aga vastupidist, et säilitada müügist saadav kasum, kuid samuti on nad huvitatud säilitama kauplused võimalikult paljudes heades asukohtades.

Senikaua, kui ei ole välja mõeldud head lahendust, siis võime näha, et baasrendi kasutamise populaarsus kasvab ning see toob mõlemale osapoolele ka parema kindlustunde.