Lihaväärindamis- ja pagaritöökoja Kotzebue Bakery&Charcuterie eestvedaja ning Telliskivi loomelinnakus äsja uue kohviku avanud koka Peeter Piheli hinnangul ei saa hea toiduäri toimida nagu vabrik, kus pannakse lihtsalt retsept paika ja liin tööle. Kõigis tema ärides on oluline osa käelisel tegevusel ja inimestel, kes oma tööst hoolivad.
Peeter Pihel
  • Peeter Pihel
  • Foto: Lauri Laan
Kohtume Peetriga uues äsja avatud kohvikus Fika – Leib ja Kohv, kus – nagu nimigi ütleb – on suur rõhk heal kohvil ja pagaritoodetel. “Kui meile kevadel siia 12-ruutmeetrist pinda pakuti, tundus see kohe tore mõte, sest Telliskivist oli puudu veel hea kohvikoht. Kuna meiega ühines barista Sille Küttner, saime kindlust juurde proovida. Olen arvamusel, et olgu konkurents kuitahes suur, kvaliteedile on alati ruumi!”
Fika pakub lisaks maitsvale kohvile ja teele Kotzebue Bakery&Charcuterie tooteid ning grillitud võileibu. “Inimfaktoril on minu töö juures väga tähtis osa. See võib kõlada veidi vanamoeliselt, aga nii on. Oluline on leida inimesed, kellele nende töö korda läheb ja kes tööd armastusega teevad. Praegu on meil koos hea neljaliikmeline punt, kellega oleme tegelikult juba ka ametis uue restorani kallal. Aga sellest on lähemalt vara rääkida, tegemist on järgmise aasta teemaga.”
Tegevust Peetril jagub, sest lisaks ilmub novembri alguses tema sulest raamat “Minu kodumaa ja meri. Eesti.”. Tegemist on elustiiliraamatuga Eesti inimestest, hetkedest ja muidugi toidust. Merega seotus on Saaremaalt pärit mehel olnud alati tugev: Kuressaare ametikoolis omandas ta kokahariduse, Pädaste mõisas oli nii praktikal kui ka aastaid tööl, vahepeal põikas üle mere Rootsi tipprestoranidesse ning töötanud on ta ka laevakokana.
Hea sink, rukkileib ja hapukurk olgu alati kapis!
Kui uurida, mis on Peetri enda lemmiksöök, jääb ta hetkeks mõttesse. “Tead, ma kardan, et söön kõige rohkem võileibu maailmas. Hea rukkileib, hea sink ja hea hapukurk peavad alati minu kapis olemas olema. Muidugi teen kodus ikka sooja toitu ka, aga enda tehtud söök on nii etteaimatav. Seepärast meeldib mulle väga, kui ema või elukaaslane kokkavad,” räägib ta.
“Ja kõige enam meeldib mulle, kui söögitegemisse kaasatakse orgaaniliselt kogu pere, see nagu tugevdab perekonda ja seob inimesi. Lisaks ühisele söömisele laua taga võiks pereliikmed ka koos poes ja turul käia toiduaineid valimas ning üheskoos toidu valmis teha!”
Talle meeldivad trendid: “Kui turg tahab burgerit, siis tuleb neile seda pakkuda ning mõelda, kuidas teistest positiivselt eristuda. Kui moes on taimetoit ja veganlus – las ta olla, see pole probleem, vaid võimalus meie kõigi toidulauda rikastada. Koka vaates võiksid muidugi need inimesed, kes soovivad taimetoitu või ei saa mingit teatud toiduainet süüa, sellest alati eelnevalt teada anda, et kokk saaks valmistada neile teiste sööjatega väärilise roa. Samuti muutuvad menüüd suvisel ja talvisel ajal, sest vastavalt meie alateadvusele soovime suvel lahjemat ja talvel tummisemat toitu.”
Menüü muutmine on Peetri sõnul põnev ja rikastav kogemus ning inimestele tuleb anda parimat toitu, olgu selleks kala, juurviljad või võileib.
“Mina saan inspiratsiooni toorainest. Täna tähendab toidukoha pidamine, et ka lihtsast toorainest tuleb võtta seitse nahka ning see enda jaoks kasumlikult tööle panna. See ongi iga professionaalse koka lähtepunkt. Kodukokk saab veidi vabamalt hingata,” räägib ta.
Seejuures ei ole tegemist ideedega möllajaga stiilis, et “vaatame, mis seekord välja tuleb”, vaid talle on vastupidiselt alati meeldinud veidi raamides töötamine, sest siis saab rahulikult keskenduda ning oma üllatuse parimal kujul edasi anda. Ta ei oska lugu pidada piirideta elust.
Kusjuures see ei tähenda, et professionaalsed kokad kunagi retseptiga ei eksiks. “Tegin ükskord kodus kalasuppi tomati ja kohaga ning see ei tulnud kohe üldse nauditav välja,” muigab Peeter. “Küsimus on kontsentreerumises – kas oled 100% toidutegemise juures või valmistad lihtsalt kütet. Aga toiduga ei saa lati alt läbi minna, sest sööja saab kohe aru, kui kooslus pole korralikult läbi mõeldud või on toit liiga kauaks küpsema jäänud.”
Koka amet on Peetrile tegelikult hobiks. “Praegu tunnen, et teen õiget asja ja olen õnnelik. Ma ei luba, et jäängi kokaks, aga niikaua, kuniks seda naudin, tahan jätkata. Tegemist on nii kiirelt muutava alaga, et kõik on enda teha – kuidas doseerid, kellele süüa teed, millisest toorainest ja mida. See ei saa ära tüüdata!”

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Kaubandus esilehele