Selle kõige taustal on vaid üks koht, vähemalt Eestis, kus kodumaine ja kõrgekvaliteediline tooraine ei ole levinud. See on toitlustusasutus. Linnulihaga enam kursisolevana võin kinnitada, et toitlustussektor kasutab Eestis vaid 5% kohalikku linnuliha. Millest see räägib? Kui inimesed ei tea, mida nad söövad, siis see ei huvitagi neid? Huvitab küll, aga nad ei ole osanud sellele mõelda.
Põhjuseks on ühelt poolt justkui hind, kuid see on siiski näiline argument. Näiteks kanalihaga prae omahinnast moodustaks kvaliteetsema ja kodumaise toorainega praad vaid mõnikümmend eurosenti. Menüüs olev märge “kohalik” võiks olla pigem müügiargument, kui kõrgema hinna põhjendus – parim reklaam heale tootele.
Mõte on tegelikult lihtne: juhul, kui me tarbijana eelistame kodumaist, mahedat vm “eripärast” toitu, siis peaks olema meil mitte ainult kaupluses (kus kõik E-d ja säilitus- jms ained igal pakil selgelt kohustuslikus korras on välja toodud), vaid ka restoranis võimalus just sellist toitu valida.
Toidu märgistamist reguleeriv määrus sätestab põhjalikult kogu üksikasjalise info, mis peab olema toidupakendil sh päritolumaa, lisaained, allergeenid jne. Toitlustusasutuste puhul piirdutakse nõudega, et see info peab olema saadaval transpordipakendil ja saatedokumentidel – kas sööjad peaksid käima tagaruumides neid andmeid vaatamas? Ei käi ju
Loomulikult on ka Eestis restorane, mille eesmärk on pakkuda kõrgekvaliteedilist toitu. Kus esmalt minnakse turule ja varutakse parimat värsket toorainet, mitte aastavanust sügavkülmutatud liha, mille struktuur on lõhutud. Üks asi on saada kõht “millestki” täis, teine asi on saada maitseelamus või vähemalt tervislik toit.
Nagu mainitud ei ole küsimus sugugi mitte ainult hinnas, vaid mugavuses, mille tulemuseks on kehvem maitse ja ebatervislikum toit. Jahutatud ja värske linnuliha kasutamine toitlustussektoris on harv erand – enamasti on tegemist külmutatud-sulatatud toorainega, sageli 20-40% sissepritsitud soolvee sisaldusega.
Kodumaist toitu armastab enam kui kolmveerand Eesti elanikest, selgus Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringust. Kuid kas keegi kujutab ette, millisest riigist või farmist on pärit kotlet, mille me leiame mõne tubli kiirtoiduketi burgeri vahelt? Igal juhul ei ole selle riigi nimi Eesti ja farm ei asu isegi mitte meie naaberriikides.
Minu väljakutse on esitatud nii toitlustajatele, kes võiksid tarbida oluliselt rohkem kohalikku toorainet ning ka tarbijatele, kes võiksid seda nõuda.