Alkoholi miinimumhinna ideed tasub kaaluda

Suurbritannia on ajalooliselt üsna napsulembene maa, kus aastas joodud absoluutalkoholi kogus inimese kohta oli veel mõni aasta tagasi ligi 10 liitrit. Suurte kaubanduskettide vaheline konkurents on seal tekitanud olukorra, kus alkoholi kasutatakse ühe instrumendina kettidevahelises konkurentsis. Teisisõnu, hinnakampaaniad, kus tooteid pakutakse absurdselt odavalt, sageli alla ostuhinna, on seal pigem normiks kui erandiks.

Ka eestlased tarbivad alkoholi tugeval ­Euroopa keskmisel tasemel. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarbiti Eestis mullu 10,6 liitrit absoluutalkoholi elaniku kohta aastas. Eesti tarbijad eristuvad aga keskmisest ­eurooplasest selle poolest, et meie joogikaardil moodustab tervelt 42% joodud absoluutalkoholist kange alkohol, alles seejärel õlu, vein ja teised joogid. Kange alkoholi osakaalu poolest tarbimises on eestlased uskumatuna kõlaval esimesel kohal Euroopas.

Kui Eestis tarbitaks kangeid ja lahjasid jooke samas proportsioonis Soomega, väheneks meie absoluutse alkoholi tarbimine 10,6 liitrilt ühe elaniku kohta 7,6 liitrile. Kohustuslik vanusekontroll ja Põhjamaade eeskujul kange alkoholi ostja eapiiri tõstmine 21. aastani oleksid tõhusad instrumendid kange alkoholi kättesaadavuse ja liigtarbimise vähendamiseks. Ühe punktina ongi need olemas sotsiaalministeeriumi ellu kutsutud riikliku alkoholipoliitika alusdokumendis, nn rohelises raamatus.

Alkoholi miinimumhinna mõjud on veel analüüsimata. Kas piirhind viib meid mõõduka tarbimiseni? Kanadas ja Suurbritannias on esimesed tulemused olemas, eelkõige püsiostjate seas. Liberaalse majandusvaate pooldajana leian, et selline samm oleks sekkumine vabasse konkurentsi. Aga kui küsimuseks on rahva tervis ja see samm aitaks absoluutalkoholi tarbimist vähendada, siis on ka kõnealune uudne idee kaalumist väärt.