Alkoholi kättesaadavuse piiramine vähendab selle tarbimist

Valitsus on võtnud eesmärgiks vähendada Eestis tarbitud alkoholikogust ligi viiendiku võrra. Selleks tuleb ühtse meetmepaketina rakendada rida meetmeid – eeskätt tõsta aktsiisi, reguleerida reklaami ning piirata müügivõimalusi. Siinkohal keskendun viimasele.

Möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus toimus Soome alkoholiturul radikaalne muudatus – seni vaid riigimonopoli pärusmaale lasti ettevaatlikult ka teisi tegijaid, s.o kuni 4,7% õlut võisid edaspidi müüa ka toidupoed. Senise 132 müügikoha asemel oli hoobilt Soomes 17600 poodi, kust õlut osta sai. Samuti lihtsustati restoranidele alkoholimüügiloa saamist ning sedagi võimalust kasutati usinalt – 940 söögikoha asemel hakkas nüüd alkoholi müüma 4000. Muudatuse eesmärgina käidi välja soov harjutada soomlasi viina asemel õlut jooma, et vältida purjutamist ning sellest tulenevaid õnnetusi, vägivalda ja tervisehädasid. Et propageerida „kultuurset joomist“.

Järgneva paari aasta jooksul kasvas alkoholitarbimine Soomes 46% võrra. Eesmärk asendada viinajoomine õllejoomisega täideti pooleldi – õlut hakati tõesti oluliselt rohkem jooma, viina joodi aga samapalju kui enne. Tervise ja sotsiaalsete probleemide osas saavutati aga lausa eesmärgile vastupidine olukord: maksatsirroosi surmade arv kasvas 50%, alkoholist tingitud psühhooside arv meestel 110% ja naistel 130%, purjuspäi arreteerimiste arv kasvas meestel 80% ja naistel 160%.

Miks kaupmehed nii teevad? Eks ikka impulssostude soodustamiseks. Kui keegi seab kahtluse alla, kas alkoholi eraldamine poes midagi annab, on põhjust tõsiselt kahelda selle inimese siiruses. Teame ju kõik, et suures poes pole kauba asetuses midagi juhuslikku. Hädavajalikud tooted pannakse tagaseina, kassa juurde pigem kaup, mida tujude ajel ostetakse, riiulite otstes on kaubal rohkem šanssi ostukorvi sattuda jne. Kaupade paigutuse alal tehakse tõsist teadust eesmärgiga läbimüüki veel natuke suurendada.

Tulu tõuseb teisiti

Toimib ka vastupidine loogika – mida vähem on alkohol poes nähtaval, seda vähem teda ka ostetakse. Ei tule meelde, ei teki kiusatust. Eraldi mõju on veel alaealistele, kes üritavad keelust hoolimata alkoholi osta. Iga füüsiline takistus kujutab neile ka psühholoogilist barjääri, mis neid seaduserikkumiselt tagasi hirmutab.

Eesti olukord alkoholikahjude osas on väga murettekitav – alkoholiga seotud surmad ja haigused, töötus ja kuritegevus ning paljud muud probleemid toovad ühiskonnale rohkem kahju kui alkoholiga seotud majandusvaldkonnad tulu toovad. Kahjude vähendamiseks on aastaid järjekindlalt aktsiis tõstetud, alustatud sõltuvusravi arendamisega, korraldatud kampaaniaid ning haritud lapsi ja noori. Maailma Terviseorganisatsiooni kokku kogutud teadusinfo ütleb aga, et efektiivne alkoholipoliitika eeldab tegevusi kõigis olulistes valdkondades, milleks on kindlasti ka reklaam ja kättesaadavus. Seega käitub oma kodanike tervisest ja laste tulevikust hooliv riik targalt, kui ta piirab muude tegevuste kõrval alkoholi kättesaadavust.

Kaupmeeste mure alkoholimüügi vähenemise pärast on mõistetav, kuid üksjagu pealiskaudne. On üpris tõenäoline, et ostmata viinapudelist säästetud raha suunab inimene ikkagi tarbimisse. Lihtsalt seda raha kulutatakse küll samas poes, aga teiste asjade peale. Veel laiemalt vaadates on selge, et vähem alkoholiprobleeme toob kaasa hulga positiivset, näiteks suurema töövõime ja sissetulekud. Seega toovad tervemad ja töökamad ning seeläbi ka paremal elujärjel tarbijad kaupmeestele suuremat kasu.