Autor: Jaanus Vihand • 28. oktoober 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Toetame tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski algatatud alkoholiseaduse muutmise peamist eesmärki. Ka meie soovime arutut alkoholitarbimist piirata.

Nõustume, et Eestis on alkoholi müügipunkte selgelt liiga palju – lisaks toidukauplustele ja alkoholile spetsialiseerunud kauplustele müüakse alkoholi ka lillekauplustes, ajalehekioskites, ehitusmaterjalide kauplustes, muuseumides, sadamate ja laevade kauplustes (Tallink, Väinamere jt). Samuti kontoritarvete ja kodumasinate kauplustes, ka hotellide müügipunktides, käsitöö-, pagaripoodides jne.

Oleme samuti mures, et Eesti alkoholitarbimise kultuuris on juurdunud ühiskondlikult tugev surve alkoholi tarbida. Pahatihti seltskonnas peab alkoholi mittetarvitaja ennast halvasti tundma ning teistele selgitama, miks ta ei soovi napsitada. Mõistame ka teatud piirangute kehtestamise vajalikkust nõrgema otsustusvõimega rühmade kaitseks.

Eesmärk ei õigusta kiirustamist

Samas oleme veendunud, et õiget asja valede vahenditega ei tohi ajada. Ka hea eesmärk ei õigusta kiirustamist, pealiskaudsust ning esitatud andmete moonutamist. Tulemus võib sellisel juhul osutuda eeldatule hoopis vastupidiseks.

Parim tulemus saavutatakse reeglina sisuliste arutelude tulemusel. Alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise eelnõu väljatöötajate väide, et erialaliitudega on teemat arutatud, on tõene vaid osaliselt. Jah, kaupmeeste liidult on arvamusi küsitud, kuid peaaegu mitte ühtegi liidu esitatud seisukohta ja argumenti pole avalikustatud eelnõus arvesse võetud.

Huvitaval kombel on eelnõus võetud võrdlusbaasiks vaid osa Euroopa Liidu riikidest – väga range alkoholipoliitikaga Skandinaavia riigid. Miks pole toodud ühtegi näidet Saksamaa, Austria, Hollandi või Belgia kohta? Miks pole analüüsitud Soome olukorda teisest aspektist – et hoolimata rangetest müügipiirangutest on alkoholi tarbimine seal ikkagi väga kõrge? Mida peaksime meie nendega võrreldes teisiti tegema, et saavutada soovitud mõju?

Samas on alahinnatud ettevõtlusele kaasnevat otsest mõju. Eelnõu seletuskirjas öeldakse: „Ettevõtteid, keda seaduse muudatus võib puudutada, on kokku 3070, mis moodustas kogu Eesti ettevõtetest 4,3%. Seega puudutab muudatus vaid väikest osa Eesti ettevõtetest, kellele kavandatud muudatused võivad tuua kaasa täiendavaid kulusid või tulude vähendamist…."

Paraku on aga nimetamata jäetud, kui suure osa Eesti SKTst need ettevõtted annavad ning kui palju töökohti seadusemuudatus võiks puudutada. Kasutades statistikaameti andmeid 2013. aasta lõpu seisuga, töötas alkohoolsete jookide tootmise, reklaamimise ja turustamisega seotud ettevõtetes hooajast sõltuvalt umbes 80 000–100 000 inimest ehk ligi 15% kõigist tööga hõivatud inimestest Eestis.

Kuidas mõjutab kaupmeest?

Samuti on alahinnatud negatiivset mõju kaupmeestele. Eelnõu sätestab muu hulgas nõude hakata poodides olevaid alkoholiosakondi piirama läbipaistmatute vaheseintega või alternatiivina müüma alkoholi vaid müüjaga letist.

Eelnõu seletuskirjas viidatakse anonüümse eksperdi arvamusele, mille kohaselt kujuneks kõigi Eestis tegutsevatesse kauplustesse vaheseinte ehitamise maksumuseks kokku alla 4,6 miljoni euro (lisades eelnõu autorite arvamuse, et „... on kindlasti tegemist kulude osas ülehinnanguga"). Millised on selle summa aluseks olevad täpsed arvutused? Kas keegi on võtnud mõne siduva pakkumise, mis neid arvutusi kinnitaks? Seletuskirjas öeldakse, et seina „...kulu keskmiselt kaupluse kohta 25 m²...“. Aga näiteks ETK Grupi kõige väiksemates kauplustes alkoholiosakondade piiramine nõuaks minimaalselt 27 m² vaheseina ja kõige suuremates poodides kuni 165 m² seina. Eelnõu kinnitab, et seinaehituse ruutmeetri hind on 70 eurot, kuid meie võetud konkreetsete ja siduvate hinnapakkumiste põhjal võin kinnitada, et tegelikult kujuneks praegu ühe ruutmeetri vaheseina hinnaks sõltuvalt kasutatud materjalidest mitu korda suurem summa ehk 125–375 eurot.

Üheks eelnõus toodud meetmeks on alkoholi müügi keelamine tanklates. Seletuskirja vastav mõjuanalüüs on pealiskaudne ega anna vastust küsimusele „miks?". Kas on teada, kui palju joobes juhtidest on ostnud alkoholi just nimelt tanklatest? Kas on selge nägemus, kui palju juhtumeid selline ettevõtlusvabaduse piirang tulevikus ära hoiab?

Üldse torkab silma, et eelnõu seletuskirjas on esitatud palju väiteid ja arvandmeid, millel puuduvad konkreetsed viited allikatele. Kas sotsiaalministeerium on valmis kõiki esitatud arvandmeid n-ö kaitsma ja välja tooma nende allikad?

Kas eelnõuga soovitakse saavutada konkreetseid eesmärke konkreetseks ajaks? Kui jah, siis millised on need eesmärgid ja milline on ajahorisont? Seletuskirjast seda välja ei loe. Kuidas iga väljapakutud tegevus peaks üldist eesmärki toetama? Tahaks näha, et igal eelnõus sätestatud meetmel oleks juures arvutus, kuidas ja mida see peaks mõjutama.

Ettevõtte juhina huvitab mind, kas eelnõu väljatöötajatel on ka mingi hilisem vastutus? Et kui seadusemuudatused võetakse vastu, nendega seoses tekib ettevõtetel mitmete miljonite ulatuses lisakulusid, kuid kokkuvõttes puudub meetmetel loodetud positiivne mõju, siis kas ja kuidas vastutavad selle eest eelnõu väljatöötajad? Kas sellisel juhul keegi üldse vastutab võimaliku varikaubanduse kasvu ja mitmetele tööstusharudele tekitatud kahjude eest?

Mida võiks teha?

Esmalt tuleks ära unustada lühiajalised ja kiired poliitilise kapitali kogumise aktsioonid. Teema on nii tõsine, et siin ei tohiks olla kohta populismile. Tervise- ja tööministri haldusalas on terve rida vahendeid, millega saaks alkoholi liigtarbimist piirata sisuliselt. Paraku pole neist ükski kiirelt avalduva efektiga ja nende rakendamine nõuaks poliitikutelt ning ametnikelt pikaajalist ning sisulist pühendumist.

Ennekõike tuleb alkoholi liigtarbimise piiramisel tegeleda probleemi sügavamate põhjustega. Näiteks noortele sportimise ja aktiivse vaba aja veetmise programme luues, patriootlikke väärtusi ja terveid eluviise au sees hoidvaid noorteorganisatsioone tugevdades või kas või punktisüsteemidel põhinevaid laiapõhjalisi kehakultuuriprogramme luues. Aastaid oleme rääkinud sellest, et täiendavatest maksudest oleks vaja vabastada tööandjad, kes soovivad oma töötajate spordiga tegelemist soodustada. Sotsiaalministeerium võiks luua PPP-programme (era- ja avaliku sektori koostöö – toim.) või toetada ettevõtteid, kes on valmis oma tegutsemispiirkonda rajama kergliiklusteid ja spordiväljakuid või kes korraldavad erinevaid tervislike eluviise propageerivaid üritusi.

Riigieelarvele praktiliselt ilma kuludeta oleks võimalus aeg-ajalt erinevate ettevõtete ja nende esindusorganisatsioonidega kohtudes kuulata, mida arvavad alkoholituru erinevad osapooled, ja arutada, milliseid vabatahtlikke kohustusi on ettevõtted nõus enda peale võtma. Kuna alkohol paraku kuulub meie kultuuriruumi, siis on riigil ja ettevõtjatel vaja teha koostööd mõistliku alkoholikultuuri kujundamiseks.

Parimad võimalikud lahendused pikaajaliste ning keerukate ühiskondlike probleemide ohjamisel leitakse just ühistegevuses, mitte kabinetivaikustes ühekülgseid ja eluvõõraid dokumente kokku kirjutades. Kui kõigile on näha arusaadavalt, mida üks või teine meede toob endaga kaasa, leitaks kindlasti ka tegelikult toimivad lahendused. Seotud ettevõtted oleksid siis ka nõus rõõmuga nendesse lahendustesse panustama.