Autor: Signe Kõiv • 9. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Liidu jaoks oli tegemist kauaoodatud sündmusega, kuna mõttevahetusele erinevate ametitega sai uus hoog sisse puhutud juba möödunud aasta novembris seoses teemaalgatusega Facebookis. Kirjad ja kohtumised Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Justiitsministeeriumiga, Tarbijakaitseametiga ning Maksu- ja Tolliametiga kulmineerusid osapoolte ühise laua taha istumisega, kus kõigil oli võimalus välja pakkuda lahenduskäike varimajanduse tiibade kärpimiseks. Kokku osales ümarlaual 17 inimest, E-kaubanduse Liitu esindasid Anni Talts, allakirjutanu ja Hedman Partners advokaat Toomas Seppel.

Olukorras, kus Eestis tegutseb laias laastus üle 2000 ametliku e-poe (indikatiivne number, kuna ühtne register tõeste andmete saamiseks puudub), on sajad aktiivsed eraisikud läinud kergema vastupanu teed ning alustanud ettevõtlusega kehtivale seadusandlusele vilistades. Tõsi, säärane tegevus meelitab ligi kliente, sest keegi ei ütle ju ära veidi soodsamast hinnast, mis varimajanduse populaarsust õhutab. Aus kaupmees saab samal ajal võtta oma “300%-lise juurdehindluse” pärast, mis paraku on müüt, mitte tegelikkus. Registreeritud ettevõtja võib ennast õnnitleda, kui suudab manööverdada 30%-lise marginali piirimail, selleni jõudmiseks võib kuluda aastaid või jääb redel liiga pikaks ja ei jõutagi kohale. Varimajandaja seevastu istub nunnu nägu peas ja lai naeratus näol ning surub taskupõhja oluliselt atraktiivsemaid protsente.

Mis on lahendused varimajanduse tõkestamisel?

Küll utoopiline, kuid siiski kõige tõhusam lahendus oleks, kui tarbija otsustab varimajandust mitte toetada. See on tegelikult lihtne – internetist uue kauba ostmisel-tellimisel tuleks alati müüja käest küsida ostuarve. Lisaks muudele rekvisiitidele peab ostuarvel olema kajastatud FIE või äriühingu nimi ja registrikood. Nõue ei pea paika, kui müüakse isiklikke esemeid – selline tegevus ei kvalifitseeru ettevõtluseks. Küll aga on kohane siis, kui müüjal on kümneid või sadu pilte uute toodetega, mille valik ja hinnad silmi pimestavad ning tarbija tehingusse meelitavad. Kui müüja ei anna kaubaga kaasa arvet ja muutub arve küsimise peale pahuraks, toetad ostu sooritamisega tõenäoliselt varimajandust. Koduses eelarves võid ostusumma ettenägelikult kanda “koolirahade” kulukontole, sest tõenäosus ilma jääda nii oma kaubast kui rahast on ihan fifty-sixty, nagu ütleks Matti Nykänen. Paraku tingib nõudlus pakkumise ja nii kaua, kui tarbija oma õiguste eest ei seisa, ei hakka kergema vastupanu teed läinud müüja vabatahtlikult ennast ka maksudega koormama. Lahendus oleks, kui ostuhuviline tellib oma kaubad ise (see pole sugugi keeruline) või eelistab ametlikke e-poode.

Tulles tagasi ümarlaua juurde, leidsime mitmeid häid lahenduskäike, mis peaksid kahandama ettevõtjaks registreerimata isikute entusiasmi oma tegevusega jätkata: Seega sekkub Tarbijakaitseamet ka eraisikute vahel sõlmitud tehingutesse, kui müüja tegevusel on ettevõtluse tunnused (ei puuduta isiklike esemete müümist); alusel isiku vastutusele võtta ja määrata väärteotrahvi 300 rahaühikut ehk 1200€;- Maksu- ja Tolliametis on e-kaubanduse kontrollimiseks loodud eraldi töögrupp, mis 2014. aastal määras 9 kuu jooksul ca 60 isikule juurde täiendavaid makse. Sel aastal on luubi alla võetud e-kaubandusega seotud tulude deklareerimine. Trahv tulude varjamise eest on füüsilisele isikule kuni 1200€;;

- ettevõtjaks registreerimata isikule laienevad kõik seadusest tulenevad kohustused, kui tema kaupade või teenuste müügil on majandustegevuse tunnused (teostatakse enda nimel ning vastutusel, tulu saamise eesmärgiga ja püsivalt). Siinjuures  võib püsiv tähendada ka teatud intervalliga korratavaid tehinguid või hooajalist majandustegevust ning ei oma õiguslikku tähendust, kui palju isikul õnnestub kaupu müüa või tulu teenida. Seega, ka eraisikuna tegutsedes tuleb tarbijale pakkuda taganemisõigust, pretensiooni esitamise õigust ja anda kauba kohta vajalikku teavet. Kogu müügitehinguga seotud info peab olema välja toodud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis enne tehingu sooritamist;- kui varasemalt oli Tarbijakaitseamet seisukohal, et amet aitab kaebusi lahendada vaid siis, kui müüjaks on firma ja ostjaks eraisik, siis Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole õige jätta tarbija huvide kaitstus sõltuvusse sellest, kas tehing on sõlmitud ettevõtjaks registreertitud isikuga või mitte.

- kui ettevõtjaks registreerimata isik kasutab oma äritegevuse hoogustamiseks ebaausaid kauplemisvõtteid, nagu näiteks Facebookis loodud poed, butiigid, shop’id ja closet’id, mida haldab eraisik, saab Tarbijakaitseseaduse § 47 prim 1

- Tarbijakaitseamet ja Maksu- ja Tolliamet alustavad koostööd infovahetuse ja andmete omavahelise jagamise osas, mille põhjal saab menetlusi tõhusamalt läbi viia;- kaalutakse ebaausate kauplemisvõtete kasutajate musta nimekirja koostamist, sarnaselt e-poodide musta nimekirjaga

On suur rõõm, et riik on astunud ettevõtjate selja taha ning on valmis panustama valdkonda, mille kohta täna puuduvad mõjuanalüüsid ja tegelikud kahjud on vaid hoomatavad. E-kaubandus areneb hoogsalt. Kui täna varimajanduse osakaalu selles ignoreerida, saame viimase kahe aasta trendi vaadates varsti oma e-ostud teha vaid piiriüleselt või suurettevõtetelt. “Pisikesed” ei pea sellisele võidujooksule lihtsalt vastu, samas kui ruumi jaguks kõigile. Vaja oleks ainult, et mäng käiks ausalt, oma kliente, konkurente ja riiki austades.