Kaubapakendid kaovad tohuvabohu tõttu

"Probleem on laiem," tunnistas Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsiooni (ELEA) juhatuse esimees Janek Saareoks ja selgitas: "puudub süsteem, mis tegeleks aluste kokkuostmise ja kokku vedamisega." Mängu tulevad ka erinevad poeketid, kellel on oma sisemine süsteem aluste ja pakendite jaoks, mistõttu võib ühtse süsteemi loomine Saareoksa sõnul keeruliseks osutuda.

"ELEA eesmärgiks oli koostada tegevuseeskiri eelkõige ekspedeerijatele (kes ise aluseid ostavad-toim.), et kaubad - eelkõige grupikaubad, mis saabuvad konteineritega - saaksid ohutult kliendile viidud," selgitas ta. "Aluse soetamine on ekspedeerijale lisakulu ja keegi seda kinni ei maksa." Eeskiri lisataks lepingutele ja määrataks alustega toimetamise kord. Seaduse saab aga välja töötada ikkagi ainult riik, kuid see ei ole Saareoksa sõnul ELEA eesmärgiks olnud.

Alternatiiviks "keha"

Bepco renditaaral kulumismäära pole

Renditaara levikuga on Jõgiso sõnul läinud kaasa ka mõningad nende Eesti-sisesed partnerid, kes on võtnud kasutusele ECR-Baltic standardil põhineva kastilahenduse. "Tean, et antud lahendust Eestis pakub Bepco ja lahendusega on liitunud nii Tere kui ka Oskar Lihatööstus," kinnitab ta. Nii kastilahenduse pakkuja Bepco kui ka partneritega on kokku lepitud, et kulumismäärasid ei rakendata ja Bepco vahetab kasutuskõlbmatud kastid lihtsalt välja.

Salvesti müügi-ja logistikajuht Indrek Kose sõnul on aluste kulumismäära normid kehtestatud koostöölepingutes, mis on sõlmitud tootja ja partneri vahel. "Lepingusse kirjutatud määrad võivad erineda kordades, sõltuvalt sellest, millistele kokkulepetele läbirääkimistel jõutakse." Salvesti praktikas on tema sõnul olnud juhuseid, kus lisaks lepingulistele kulumismääradele praagitakse partnerite poolt välja täiendav kogus kaubaaluseid. "Selliseid juhtumeid oleme vältinud nii, et partneri tagastatavad alused eraldanud ja komplekteerinud kaubad vaid partneri tagastatud alusel," rääkis Kose.

Tulenevalt Salvesti äri eripärast, kus toodete säilivusajad võivad ulatuda 36 kuuni, on toodetel Kose sõnul suured laojäägid. "Et vältida aluste purunemist hoiustamisperioodil, pöörame selle aasta algusest aluste kvaliteedile suuremat tähelepanu ja kõrvaldame ringlusest aluseid vastavalt kulumismäärale," kinnitas ta. "Lisaks kehtestasime rangemad normid tagastatavatele alustele."

Kose märkis, et aluste kulumismääradest tingitud kulud võivad olla üsna suured. "Samas tuleb mõista, et kulumismäärad on kehtestatud selleks, et ringlusest kõrvaldada langenud kvaliteediga alused," tõdeb ta.

KOMMENTAAR

Kõik sõltub hankijast

AS Prisma Peremarketi Baltikumi logistikajuht Marek Aigro:

Kaubaaluste osas teeb Prisma vahet, kas tegemist on kohaliku või välishankijaga. Kohalikul on kohustus Prisma Peremarketile müüdud kaubaalused samas mahus tagasi osta. Seega toimub vahetus 1:1-le kas läbi kesklao või otsetarnete puhul kaupluse laost. Välishankija puhul ostetakse kaubaalus koos kaubaga ja alus müüakse hilisemalt käitlusettevõttele. Kaubaaluse liik ja kogus märgitakse kaubaarvele eraldi ning uute lepingute puhul esitatakse kaubaaluse kohta eraldi arve.

Prisma Peremarketi kaubaaluste "hävinemise protsenti" kehtestatud ei ole. Risk on kaetud välishankijatelt sisseostetud kaubaaluste kogusega. Risk on, et saame käitlusettevõttele edasi müüa vähema arvu kaubaaluseid, kui oleme välishankijatelt ise pidanud ostma. "Probleem" vähenes kordades, kui kauplused ei müünud enam kaubaaluseid otse käitlusettevõttele vaid need tuli saata kesklattu, mis tekitas ühtse andmebaasi ja andis selgema ülevaate kaubaaluste liikumisest.

Kauplus ei otsusta, kui kulunud ja või määrdunud on kaubaalus, kõik tagastatakse kesklattu, kus toimub taaraosakonnas lõplik selektsioon. On paratamatu, et mingi protsendi kaubaalustest peab suunama remonti ja mingi väike kogus "kõlbmatuid ja katkisi" kaubaaluseid kantakse maha.

Plastikust transpordikastid on kõik rahalise väärtusega ja kuuluvad alati hankijale tagastamisele. Erinevate hankijatega koostöös tehakse kokkuleppelise ajakavaga saldode võrdlusi ja vajadusel inventuure. Läbi aegade on olnud olukordi, kus saldod ei ühti. Siiski ei meenu, et oleks pidanud konkreetselt mõnda kasti hankijale kinni maksma. Reeglina tehakse korduv inventuur selgitamaks vea põhjusi. Tundub, et plastikkastide kulumise ja võimaliku hävinemise kulud on siiamaani kandnud kauba tootjad-hankijad. Pean ka õigeks, et kaubandusketid ei pea maksma hankijate plastikkastide amortiseerumise eest.

Teistesse riikidesse saadetud kaubaalused jäävad reeglina sinna, sest nende tagastustransport ei ole majanduslikult põhjendatud.