Katriin Jüriska: mulle meeldib võimatut võimalikuks teha

„Olin selleks ajaks viis aastat toitlustusäris tegutsenud. 2004. aastal ehitasin nullist üles Eesti esimese vesipiiburestorani Hookah House ja vedasin seda kaks aastat. Seejärel jätkasin toitluses ja asusin tööle US Investi. Peale kohvikuketi müüki tundsin, et tahan teha midagi, millel oleks suur ühiskondlik mõju ja mis aitaks elu Eestis paremaks muuta,“ meenutab Katriin otsust kandideerida Uuskasutuskeskuse tegevjuhiks, nentides, et maailmaparandaja soovi on temas alati olnud.

Kuigi Uuskasutuskeskus oli pankrotis, nägi Katriin juhikoha vastuvõtmises võimalust end teostada ja arendada ning teha midagi ka ühiskonna heaks. Julgust andis ka see, et juhatuse liikmetel oli kindel soov ühingut tervendada. „Mõtestasin enda jaoks olukorra niimoodi lahti, et heas seisus organisatsiooni juhtima minnes on oht ebaõnnestuda hoopis suurem. Kuna Uuskasutuskeskus juba oli pankrotis, siis halvemaks minna enam ei saanud,“ muigab Katriin ja lisab, et selline mõttekäik võttis maha sooritusärevuse. „See on asi, mida olen elu jooksul õppinud – kui sooritusärevus maha võtta, siis võib mägesid liigutada. Sest hirm ongi see, mis hoiab meid tagasi,“ usub ta.

 

Mida töötajad ja kliendid tahavad?Niisiis võttis Katriin tööpakkumise vastu ning asus esimese asjana oma meeskonda tundma õppima. „Meil töötas 9-10 inimest. Tahtsin välja selgitada nende motivatsiooni ja selle, kas nad on valmis muudatustega kaasa tulema. Muudatused on teadagi inimeste jaoks rasked ja oli neid, kes ei olnud valmis uut suunda võtma, nii et esimeste nädalate ja kuudega pidime raske südamega umbes pooltel inimestel minna laskma. Osalt ka muidugi seepärast, et Uuskasutuskeskus oli ülemehitatud,“ selgitab Katriin, et kui Uus-Sadama tänava kaarhallist loobuti, polnud enam nii palju tööjõudu vaja.Teise sammuna võttis ta ette poeruumide kliendile meelepärasemaks tegemise. Toona asuti Paide tänaval vanas puumajas, mis oli amortiseerunud ning häid tingimusi oli väga keeruline luua. „Läksin poodi ja tööprotsessidesse sisse nagu klient ja vaatasin kliendi pilguga, mida annaks seal veidigi paremaks teha nii töötajate kui klientide jaoks ja seeläbi ka äri kasvatamiseks,“ selgitab Katriin.Uuskasutuskeskus: inimeste juhtimise kursus number kaksMa ei saa Katriinilt küsimata jätta, kas kordagi ei tekkinud  loobumise mõtet ja tunnet, et nüüd aitab – see ülesanne käib üle jõu? Katriin vastab, et ainuke selline hetk oli esimesel tööpäeval. „Läksin meie Paide tänava poodi ja sain aru, kui nukras seisus kõik on. Kui olin seal paar tundi olnud ja tajunud töötajate umbusklikku suhtumist, siis olin väga lähedal sellele, et öelda juhatusele, et tegin vale otsuse. Teadagi, hommik on õhtust targem ja esimese emotsiooni ajel tegutseda ei tasu. Nii oligi paari päevaga sihid ja fookus paika seatud ja teekond võis alata,“ meenutab Katriin. Toona Uuskasutuskeskuses töötanud inimeste kohta nendib ta, et eks nad olid selleks ajaks väsinud, näinud erinevaid juhte, asendusjuhte ja lõpuks harjunud päris omapäi tegutsema.  „Meeskond oli minu kui noore ja uue juhi suhtes skeptiline. Nad olid usku kaotamas, sest turvatunne oli kadunud,“ nendib Katriin ja teeb kokkuvõtte: „Kui Hookah House oli minu jaoks eluülikooli esimene kursus, kust sain kätte tunde, mismoodi on üldse inimeste ees juhina seista, siis Uuskasutuskeskuses algas inimeste juhtimises teine kursus, oluliselt suuremate väljakutsetega. Väljakutsed on aga minu suurim kirg!“ mõtiskleb Katriin.Raskest algusest hoolimata töötas Katriin järgmised poolteist aastat juriidiliselt pankrotis oleva organisatsiooni tervendamise nimel. Uuskasutuskeskus tegutses pankrotihalduri järelevalve all, oluline eeldus tervendamiseks oli igakuiselt jooksvas kasumis püsimine.  Seejuures avati ka kaks uut kauplust.  „Kui meil oli Tatari tänavale vaja uus pind rentida, siis ütlesin rendileandjale ausalt: Uuskasutuskeskus on küll pankrotis, aga meie tegevus on põhjalikult läbi analüüsitud ning tegutseme pankrotihalduri järelevalve all. Meie puhul ei tule kõne allagi, et kohustusi rendileandja ees ei täida. Seega oleme me ehk kindlamgi klient, kui mõni teine ettevõte,“ kirjeldab Katriin edukaid läbirääkimisi, mis tõid kaasa Tatari tänava ruumide rendilepingu.Mis hoiab Katriini motivatsiooni üleval nüüd, kus Uuskasutuskeskus on edukalt tervendamise protsessi läbinud? Katriin tunnistabki, et ta on loomult pigem käivitaja ja mitte nii hea rutiinis ja stabiilsuses tegutseja. Möödunud aasta lõpuni hoidiski teotahet tugevana eesmärk vanad võlad tagasi maksta. Nüüd, kui see edukalt tehtud, on sihiks Uuskasutuskeskus üle-eestiliseks  muuta – praegu, seitsme keskusega viies linnas, ollakse sel teekonnal poole peal.

Kümne aastaga täielik muutusPalun Katriin Jüriskal meenutada end algaja juhina, mil ta 2004. aastal alustas Hookah House’i ülesehitamist ja mõelda, kas ta on võrreldes selle ajaga juhina palju muutunud. „Piltlikult öeldes, kui tol ajal sihtisin kahuriga kärbseid, siis nüüd, 12 aastat hiljem, olen õppinud kärbsepiitsa kasutama,“ möönab Katriin kindlalt.„Hookah House’s moodustasin oma esimest meeskonda – mul oli suurepärane tiim! Samas ei oleks ma tahtnud töötada tol ajal enda alluvuses – olin noor, tahumatu, loomult järeleandlik ja ei osanud end kehtestada. Aga ma sain oma meeskonna peal väga palju harjutada ja olen selle õppetunni eest neile tohutult tänulik,“ muigab Katriin. Ta tunnistab, et peab oma toonaseks suurimaks veaks liigset järeleandlikkust kohtades, kus oli tegelikult vaja selgroogu ja kindlameelsust. „Tahtsin olla inimestele meeltmööda, tahtsin olla igati hea juht. Seetõttu juhtus, et ma ei suutnud piisavalt hästi kaitsta organisatsiooni huve, sest seadsin töötajatele meelepärane olemise esikohale,“ nendib Katriin, lisades, et inimeste poole hoidmine on küll tähtis, kuid juht ei saa ühele poole kaldu olla. „Ma ei osanud tasakaalu hoida,“ nendib Katriin tagantjärele. “Tasakaalu leidmine töösuhetes, aga ka töö- ja eraelu vahel on see, mida õpin senini.”Praeguseks usub ta end olevat arenenud juhiks, kes on samal ajal nii empaatiline kui vajadusel ka konkreetne ja nõudlik. Teisiti tulemusi ei saavuta.Katriin arvab, et kuigi ta on EBSis ärijuhtimist õppinud, siis inimeste juhtimist pole võimalik koolis õppida, see tuleb elukogemusega. Ta leiab, et on suutnud igalt inimeselt, kellega tööalaselt kokku puutunud, midagi õppida.„Rasmus ja Priit (Rasmus Rask ja Priit Mikelsaar, MTÜ Uuskasutus asutajaliikmed – toim) on olnud minu suured inspireerijad. Nad on mehed, kes näitasid mulle teistsugust juhtimisstiili – empaatilist juhtimist. Ka alluvatelt õpin iga päev, sest iga inimene on erinev, vajab teadlikku ja teadvustatud lähenemist, ja ma püüan alati välja selgitada, millises vallas inimese loomulik talent väljendub, mis tal silma särama paneb. Rahulolev töötaja teeb oma tööd rõõmuga ja see paistab välja ja toob tulemust“ räägib Katriin. Küsin selle kohta selgitust, kuidas ta seda oma igapäevatöös teeb.Katriin selgitab, et kuna Uuskasutuskeskuse müüjate tegevusampluaa on lai – alates kaupade sorteerimisest, hinnastamisest, müügisaali väljapanemisest kuni klienditeeninduseni, siis on võimalik lasta inimesel, kes teenindust üle kõige naudib, sellega ka kõige rohkem tegeleda ning vähem aega teistele tegevustele panustada.„Meeskonna juhtimine ja innustamine ongi olnud minu suurim arengukoht, sest teenindus- ja jaekaubandusvaldkond on äri inimestelt inimestele. Protsesside juhtimine on ju oluliselt kergem kui töö isiksustega ja äritulemus ei tohi olla ainus prioriteet  tähtsam– kui inimesed. Meeskonnaliikmete panuse kaudu just tulemus tulebki ja see on ka Uuskasutuskeskusel aidanud kasvatada suurimaks sotsiaalseks ettevõtteks Eestis“ ütleb Katriin lõpetuseks välja mõtte, mida alati endaga kaasas kannab.

Autor: Heli Lehtsaar-Karma, kaasautor