Autor: Helen Külaots • 17. september 2019

Ei vaja ilmselt tõestust, et supp on meie söögikultuuri lahutamatu osa. Kusjuures on veel mitu head argumenti peale trendikuse ja traditsiooni, miks võiks suppi süüa.

Esiteks on supp üldjuhul tervislik, sest suurendab köögiviljade tarbimist. Teine kindel teadmine on see, et supp on mahukas ja täidab kõhu kiiresti ehk vedelik võtab kõhus oma ruumi ning me sööme kokkuvõttes vähem tahket osa. Kolmandaks arendan edasi tervislikkuse aspekti: kuumtöötlemine suurendab mõne toitaine (näiteks karotenoidide) paremat omastavust. Mööda ei saa vaadata ka teada-tuntud tõest, et köögiviljade keeduleemes on palju lahustunud vitamiine.

Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt

Söök ei ole eraldiseisev fenomen, vaid käib käsikäes meie ülejäänud eluvalikute ja väärtustega. Hetkel mõjutavad supitrende enim lõpmatu ajanappus ja tahe olla tervislik – et söök saaks kiiresti valmis ja oleks ilma üleliigse jamata puhtast toorainest kvaliteetne kraam. Oma mõjutuse annavad siinsetele suppidele ka erinevate maade köögid.

Nii Salvesti kui ka Aura suppide esindajate sõnul eelistab tarbija aina enam puhta maitsega ja kvaliteetsest toorainest suppi. Kokaraamatu “Supp. Külm. Soe. Soolane. Magus” autor Kristina Efert lisab, et suppide valmistamisel on moes ka hooajalisus ja kohalik tooraine: “Isegi kui supp on eksootiline, võib see sisaldada siin kasvatatud toorainet, näiteks tšilli, sidrunhein, baklažaan, suvikõrvits, tomatillo või paprika.”

Aga milline on eestlaste lemmiksupp? Supitootjad ja -fännid räägivad kui ühest suust, et ükski supiretsept pole teistest kuidagi populaarsem ja kindlat TOP 5 enimarmastatud supi nimekirja koostada ei saa.

“Sööme isuga klassikalisi nostalgiasuppe nagu seljanka või frikadellisupp, vahel isegi rekonstrueeritud võtmes. See tähendab, et vanu traditsioonilisi suppe esitatakse uues kuues, näiteks vähendatud või asendatud koostisainetega,” ütleb Salvesti esindaja Kristel Vilipuu. Samas näitab tarbimine, et naudime aina enam ka võõrapäraseid maitseid ning püreesuppe. “Kusjuures see viimane särab supiareenil praegu täies hiilguses,” ütleb Indrek Kivisalu Food Studiost.

Selle loo tarbeks läbi viidud väike kiirküsitlus supinautlejate seas näitas, et täiskasvanud mehed söövad meelsamini korralikku lihasuppi, naised katsetavad julgemalt erinevate rahvuste kööke ning lapsed, need kõige kriitilisemad sööjad, ei julge tihtipeale lusikat läbipaistmatu vedeliku sisse pannagi.

Seega võib pisipõnnidele õpetada supisöömist eelkõige selgetest suppidest, et nende oma silm seletaks, mida nad ikkagi suhu pistavad.

Suur supientusiast Raimo (39) Tallinnast ütleb, et millegipärast on kohalikes restoranides supimenüü peaaegu, et olematu. “Ma kodus väga süüa teha ei jõua, kuid hea meelega sööks suppi restoranis. Enamasti on valikus püreesupid, aga sellist korralikku liha- või kasvõi kvaliteetset frikadellisuppi kohtab harva.” Kas restoranides valitseva supipõua põhjus peitub väheses nõudluses? See vastus nõuab juba omaette uuringut.

Hea supi vundament on kvaliteetne põhi

Kokandusfänn Kristina Efert võttis suppidest retseptiraamatu kirjutamise ette just seetõttu, et veidi varjusurma vajunud kodune supitegu taas ellu äratada. Oma kokaraamatu eest auhinnati ta ka aasta kokaraamat 2018 tiitliga.

“Ma ei oska öelda, kas kodudes nüüd ka rohkem suppe tehakse, aga kuna raamatu müük läks hästi, võib seda vähemalt loota,” ütleb Efert. “Supitegu on äärmiselt lihtne, kui seda ette planeerida ehk puljong eelnevalt valmis keeta – seda saab teha koheselt suuremas koguses nii kalast, kanast, sealihast, veisest, seentest kui ka köögiviljast. Paned puljongi pliidile tiksuma ja teed samal ajal muid endale meelepäraseid tegevusi, pärast saad ülejääva puljongi kuubikutena sügavkülmutada,” ütleb Kristina.

Kõlab lihtsalt, kas pole?! Kui aga puljongikeetmise entusiasm puudub, soovitab Kristina pöörata pilgu valmispuljongite suunas.

Valmispõhja kasutamine koduse supi valmistamisel on uus normaalsus. Food Studio esindaja Indrek Kivisalu sõnul läheb nende valmispuljongitel Eesti turul väga hästi. “Paljudel pole aega ise puljongit keeta, kuid samas võib poest ostetav puljongikuubik sisaldada palju ebavajalikke lisaaineid. Turul puudus puhas, kvaliteetsest toorainest puljong, seetõttu hakkasimegi seda ise tootma.” Kivisalu sõnul müüvad nad enim kanapuljongit. “See on meie toodetest kõige mahedama maitse ja laialdase kasutusvõimalustega,” mõtiskleb ta kanapuljongi populaarsuse üle.

Püreesupid – uus valmistoidutrend

Nagu algul sai öeldud, on valmistoidu sektoris saanud populaarseks supid ning seda suuresti ka püree kujul. Hiljuti tõi Salvest turule uue, mahedast toorainest valmistatud püreesuppide sarja Prestó.

Nende sõnul peegelduvad uues tootegrupis tarbijate ootused nii toidu kvaliteedile kui ka keskkonnahoiule. “Prestó sari on valminud üksnes ökoloogilistest köögiviljadest, maitseainetest ja ürtidest ega sisalda säilitusaineid. Kaks suppi – kõrvitsapüreesupp kookospiimaga ja tomatipüreesupp ürtitega sobivad ka taimetoitlastele,” ütleb Kristel Vilipuu Salvestist. Nende alumiiniumivaba pakend on ka keskkonnasõbralik ning selle saab pärast toote kasutamist ümberkäitlemisse suunata.

Ka A. Le Coq, kelle nimi seostub eelkõige jookide valmistamisega, on Aura brändi alt hakanud valmissuppe tootma. Köögiviljadest valmistatud püreesuppide valikus on kolm maitset – tomat, kõrvits ja peet – ning maitsestamisel on kasutatud vaid naturaalseid maitseaineid. “Suur trend ongi puhta maitsega supid ning on näha, et tarbija on selliseid valmissuppe oodanud,” ütleb Katrin Vernik A. Le Coqist. “Müükide järgi on eelistatuim kõrvitsasupp, sellele järgneb tomat ja tublil kolmandal kohal on peedipüreesupp. Samas on just peedipüreesupp saanud tarbijate poolt tagasisidena kõige parema hinnangu.”

Mõlemad suurtootjad on ära tabanud ühiskondliku supitegemise mõttelaine: valmis püreesupid täidavad muu hulgas ideaalselt supipõhja funktsiooni.

Ants Uustalu, kelle retseptid on lisatud Aura supipakkidele, on öelnud, et nii-öelda ülipuhaste baastoitude või -toodete turule toomine on toiduainetööstuses globaalne trend ning tarbijad otsivad kvaliteetseid ja ausa koostisega tooteid, millele eine üles ehitada, ilma et peaks kõike nullist ise tegema. Uustalu on ka seisukohal, et tarbija võiks poelettide vahel liigeldes suhtuda valmistoitu ettevaatlikult, aga mitte põhjendamatu põlgusega. Sarnase soovituse annab ka Kristina Efert: tuleb meeles pidada, et ka ökomärk ei tähenda alati tervislikkust, liigne sool ja suhkur jäävad ka seal probleemiks.”

Vana hea purgisupp on endiselt popp!

Ehkki öko ja isetegemine on praegusel ajal märksõnad, mille järgi paljud tarbijad püüavad joonduda, pole klassikaline purgisupp meie laualt kuhugi kadunud. Kristel Vilipuu Salvestist tõdeb, et purgisuppide maine on väga hea, mis on osaliselt tingitud sellest, et meie kultuuriruumis on supi tarbimine toidukorrana endiselt olulisel kohal.

“Ehkki purgisupil on kindlaks kujunenud tarbijaskond, pole me selles segmendis loorberitele puhkama jäänud – konkurents on tihe ja see kannustab meid pidevale tootearendusele: täiendame ja uuendame retsepte ning oleme vähendanud suppides soola osakaalu, eemaldanud koostisest nisujahu ja asendanud searasva rapsiõliga.” Kuna tarbija muutub ka pakendite osas aina nõudlikumaks, on purgisupp üks keskkonnasäästlikumaid lahendusi. “Klaaspakendit on võimalik mugavalt suunata ümberkäitlemisse, lisaks saab seda korduvkasutada majapidamises,” ütleb Vilipuu.

Uuringufirma Mordor Intelligence viis läbi üleilmse supiuuringu ning selle põhjal kuulub Eesti keskmise tasemega valmissupi sööjate hulka. Kusjuures meiega samal pulgal on kogu Euroopa ja Venemaa. Kõige suurem on supiihalus Põhja-Ameerikas ning kõige vähem süüakse suppi Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Nendes näitajates peegeldub elustiil: kuna Põhja-Ameerika on inimesed tööga väga hõivatud, süüakse seal ka rohkem valmistoitu. Kuna teadlikkus tervislikkusest on tõusnud, eelistavad paljud kiirtoidu asemel süüa valmissuppi.

Ilmselt polegi väga oluline, kui palju me suppi sööme – tähtsam on see, mida me supi sisse paneme. Igasugune toit jääb poolikuks, kui selle sees pole toitainerikkaid ja puhtaid koostisaineid. Õnneks teeb ka valmistoidu tööstus suuri samme tervislikkuse suunas ning enam ei pea pelgalt valima “kasuliku” ja “kiire” vahel.