Eesti on küll internetikasutuse poolest Euroopas heal tasemel, kuid e-kaubanduse kasutajaid on statistikaameti andmetel siinmail kaks korda vähem kui euroliidus keskmiselt. Põhjuseks on see, et sageli samastatakse e-poode tavaliste müügi- ja kuulutusportaalidega, kus peamisteks müüjateks on eraisikud. Kui selliste keskkondade vahendusel on kellelgi kord nahk üle kõrvade tõmmatud, siis kardab ta kogu internetikaubandust nagu vanapagan välku.
Turvalisus on kõik. Ehkki hinnatase on e-poodides pea alati soodsam kui tavakauplustes, taandub uute e-ostlejate leidmisel kõik usaldusväärsusele ja turvalisusele. Võtmeküsimuseks selle saavutamisel on maksetingimused ning paindlik tagastamisvõimalus. Kui märkimisväärne osa e-kauplejatest jätkab 50% ettemaksu või isegi kogu ostuhinna ettenõudmist, siis ei saagi klientides usaldust tekkida. Pea igaühe tutvusringkonnas on ju mõni, kellele e-ostu sooritamisel on jäänud vaid raha maksmise rõõm, aga tellitud kaubast pole kuulda või on see saabunud suure hilinemisega. Kardinaalset muutust ei tule enne, kui kõik e-poed hakkavad rakendama tasumist kauba kättesaamisel ehk lunateenust. Seaduse kohaselt võib internetis sõlmitud lepingust taganeda ehk veebi kaudu ostetud eseme tagastada 14 päeva jooksul. Kui üldjuhul seda nõuet täidetakse, siis vahel tehakse tagastamine keerukaks ja ajakulukaks. Samuti nõuab osa e-kauplejaid, et klient kannaks posti- või muud kauba tagastamisel tekkivad kulud. Sel ei ole õigustust.
Odav või kallis? Kuna Eesti e-kaubanduse turg on võrreldes Skandinaavia, Lääne-Euroopa või USAga väike ning hinnatase ja kaubavalik välismaistes portaalides sageli parem, siis võib küsida, kas ongi mõtet kodumaiseid e-kaubamaju arendada. Tegelikult ei tule hinnavahe enamasti nii suur. Sageli ei arvesta tarbijad, et populaarsetest e-kaubamajadest nagu eBay ja Amazon või mujalt väljastpoolt ELi kaupa tellides lisandub hinnale käibemaks 20% juba siis, kui saadetise väärtus ületab 22 eurot.