Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Rimi: Eestil veel võimalus mitte liituda toiduraiskajate liigaga
On tõsiasi, et Eesti inimene elab juba üsna hästi – ühest küljest on see ju tore, saame endile aina rohkem lubada ning vähem tuleb muretseda olme pärast, kirjutab Rimi Eesti vastutustundliku ettevõtluse spetsialist Katrin Bats.
On tõsiasi, et Eesti inimene elab juba üsna hästi – ühest küljest on see ju tore, saame endile aina rohkem lubada ning vähem tuleb muretseda olme pärast. Täna on veel eestlaste ostujõud väiksem kui Euroopa Liidu keskmine, kuid hoolimata sellest visatakse prügisse üsna märkimisväärne kogus söögikõlblikku toitu – Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI) 2015. aasta uuringu kohaselt 19 kilogrammi inimese kohta aastas. Tol korral olime võrreldes rikaste Põhjamaadega õnneks üsna tabeli lõpus, kuid võib oletada, et tänaseks on olukord läinud halvemuse poole, sest ega ka meie pole enam väga kaugel heaoluühiskonnast.
Olgu võrdluseks toodud, et Rootsis on näiteks toidukadu 84, UK-s 67, Taanis 65 kilogrammi inimese kohta. Usun, et suures tarbimishulluses pole meil veel hilja positiivseteks muutusteks – selle nimel peavad aga pingutama kõik toiduahela lülid. Ei maksa unustada, et söögikõlblikku toitu ära visates viskame tegelikult prügikasti raha – Eestis koguni 63 miljonit eurot aastas. Viimases konjunktuuriinstituudi uuringus toodi välja, et 80 protsenti peredest viskas viimase aasta jooksul ostetud toidukaupu ära: neist 68 protsenti harva ja 12 protsenti sageli. See, et olme pärast muretsetakse vähem, ei peaks võrduma üleoleva suhtumisega toidu väärtusesse.
Jaekett toiduraiskamist lubada ei saa
Jaeketi esindajana tundsin kergendust, kui ilmnes, et üks väikseimaid toiduraiskajaid SEI uuringu järgi sektorite võrdluses oli just jaekaubandus. Uuringust selgus, et Eesti kodudes visatakse aastas söömiskõlblikku toitu ära 25 000 tonni, mis on poole rohkem kui jaekauplustes.
Meenub, et veel aasta tagasi Rimis toidu raiskamise teemalist üleriigilist kampaaniat korraldades ja ülaltoodud fakte rõhutades saime nii mõnegi emotsionaalse telefonikõne, milles süüdistati meid valetamises. Pandi süüks, et oleme selle uuringu ise koostanud ning küllap selleks, et ennast paremas valguses näidata. Uuringu autorite au me küll endale võtta ei saa.
Seda, et just kodumajapidamised kõige rohkem raiskavad, näitavad ka teiste riikide uuringud. Mõistan siiski murelike kodanike hämmingut, sest täiesti kindlasti on Eestimaal kodusid, kus toidu raiskamine on tabu ning neil ongi rakse mõista, kust sellised numbrid pärinevad.
Eesti ühe suurima jaeketi iga nädal algab sellega, et vaadatakse üle kaupluste müügid, aga ka mahakandmised. Just see viimane number paneb iga poejuhi vastavalt kas heasse või halba seisu, sest ettevõtte jaoks tähendab suur mahakandmine sisuliselt raisatud raha ja toidukadu. Pole siis ime, et olen oma ligi kümne Rimis töötatud aasta jooksul näinud väga mitmeid algatatud projekte, mis aitaks toidu mahakandmist veelgi vähendada.
Siinkohal oleks sobilik tuua võrdlus samuti meid enimvõrreldud riikide Läti ja Leeduga. Kuna Rimi tegutseb ka neil turgudel, siis vaatamata meie endi levinud arvamusele, kuidas me oma lõunanaabritele paljudes asjades “ära teeme”, on toidu mahakandmine miski, milles lätlased ja leedukad on vähemalt meie grupis tunduvalt edukamad.
Digilahendused aitavad võidelda toidu raiskamise vastu
Juba on meieni jõudnud uued arendused maailmast, mis aitavad toiduraiskamist vältida ning samaaegselt edukat äri teha. Üht sellist rakendust, mis aitab säästa kaupluse töötajatel realisatsioonikuupäevade kontrollimiseks kuluvat aega ning päästa toitu, oleme ka meie proovinud. Rakenduse üks eesmärke oli ka see, et võimalikult paljud tooted saaksid õigeaegselt allahindluskleebised, kui säilivusaja viimane kuupäev kätte hakkab jõudma. Just taolised toidukaubad võiksid rohkem jõuda eestimaalaste ostukorvi, et vähendada mõttetut toidu raiskamist.
Sarnase eesmärgiga rakendusi on meile viimaste aastate jooksul pakutud mitmeid. Nende kõigi ühine joon on see, et nende arendajad on noored ning tegusad inimesed. Ma olen täiesti kindel, et erinevate toidu raiskamiste vältimise lahenduste pakkujate arv üha kasvab, sest nagu uuringud näitavad, turgu on ju piisavalt. Sageli suunan pakkujad mõttetööle tagasi just ülaltoodud faktide valguses.
Tundub, et head ja tõhusat rakendust vajab koduperenaine rohkem kui jaekaupmees, tootja või toitlustaja. Seni on parim, mida selles vallas näinud olen, sotsiaalmeediagrupp – foodsharing (ei oska kommenteerida, kui hästi see toimib). Samasse valdkonda võiks liigitada ka need tegijad, kes nädalamenüü ja ostunimekirja koostamist soovitavad. Siiski, suurt innovatsiooni koduse toiduraiskamise vastu veel leitud pole, kuid vajadus selleks on lähitulevikus suur.
Nõudlusega on veel keeruline, sest suur enamik ilmselt ei adu, kui palju nende kodudes toitu raisku läheb või mis väärtust see omaks, kui saaks seda kuidagi vältida. 25 000 tonni toitu ja sadu eurosid läheb kaotsi Eesti peredes igal aastal – mina näen siin ärivõimalust, mille puhul on mõistagi oluline omada missioonitunnet ja kannatlikku meelt, sest selgitustööpõld on rohkem kui lai. Lõpetades aga positiivselt, usun, et see põld on siiski viljakas.
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kaubandus esilehele
