Jaekaubanduses võib tulla koondumisi

1843. aastal ütles tolleaegne USA patendiameti juht lause, mida hiljem hakati rahvasuus omistama tema järglasele Charles H. Duell´ile. Lause kõlas nii: ”Kõik, mida on võimalik leiutada, on juba leiutatud.”. Sarnaseid asju on läbi aegade öeldud palju - küll olevat kunagine IBM´i juht arvanud, et maailmas on turgu umbes viiele arvutile, Microsofti juht on olnud veendunud, et keegi ei hakka kasutama ilma nuppudeta telefone ja meie enda kohaliku mobiilsidefirma juhid on kunagi äriplaani koostades arvanud, et Eestis on turgu kuni 6500 mobiilikasutajale.

Kõigi nende ekslike avalduste põhjuseks oli ennekõike kinnijäämine olemasolevasse ja vägagi inimlik ajataju – tunnetatakse vaid lühikest ajaperspektiivi. Enamik inimesi suudab mäletada ja realistlikult ette kujutada ajavahemikku kuni viis aastat. Paljud vähemgi. Seepärast tundub tihti, et mingid igapäevaelu osaks saanud seadmed, esemed, protsessid jms on olemas olnud peaaegu igavesti. Samuti liigitatakse kõik uued mõtted, mis tänasest peavoolust liiga palju erineb, ulme või rumaluste alla. Esinemistel olen teinud küsitlusi ja palunud inimestel ära arvata ühe või teise tuntud seadme või teenuse vanust. Tavaliselt on vastused valed ja reeglina on arvatud, et need on vanemad kui tegelikult.

Kõige tavalisemad ettevõtete ühinemise või müügi äriläbirääkimised võivad aega võtta kaks-kolm-neli aastat, kaupluste rendilepingud on tavaliselt jõus 10 + 5 aastat ja paljusid äriplaane tehakse paarikümne aasta peale ette.

Tublimad elavad pidevalt pisut tulevikus ja katsetavad uusi lahendusi, et konkurentidest eristuda ja ajaga kaasas käies oma klientidele uusi ostlemisvõimalusi pakkuda. Inimeste igapäevast elu muutvaid uuendusi saab lähiaastatel olema päris palju ja juba kümne aasta pärast ei pruugi me suuta meenutada, kuidas käis ostlemine enne neid muutusi. Nii nagu me praegu päris hästi ei mäleta, kui piiratud oli toodete valik kaubanduses enne esimese Eesti hüpermarketi käivitamist kunagise ETK poolt. Või kuidas juba täna ei suuda nutipultidega ostlejad ära imestada, kuidas oli võimalik enne nutikassade loomist tipptunni ajal kauplustes hakkama saada, järjekordades seista, kaupa mitu korda korvi-lindile-kotti ümber tõsta, selle asemel, et pärast piiksutamist need otse ostukotti panna ja enne koju jõudmist rohkem mitte puutuda.  

Selle taustal jätkub võitlus turuliidri positsiooni pärast. Maxima on seda positsiooni juba aastaid igatsenud, kuid kõigile turuosalistele o selge, et Coopi keegi orgaaniliselt kinni ei püüa. Coop on aastast-aastasse oma turuosa kasvatanud ja käibevahe järgmistega on pidevalt hoopis suuremaks kärisenud. Maximale ja Rimile on ainus võimalus oma positsiooni parandamiseks keegi üles osta. Valikuid eriti palju ei olegi. Tõenäoliselt on kõik võimalikud ostjad kõigi võimalike müüjatega korduvalt läbirääkimisi pidanud, aga kuniks ka väiksemad tegijad suudavad veel kasumlikult tegutseda ja usuvad, et nende olukorda on võimalik parandada, on raske kokkuleppele saada. Aga selle poolest võivad 2018 ja 2019 tõepoolest murdelisteks osutuda ja lõpuks võivad toimuda konsolideerumised, mida juba pikalt oodatud.

Turuosalistel tuleb aga meeles pidada, et kaubandus ei ole lihtne kaupade vahendus tootjalt klientidele. Inimesed ei lähe tegelikult poodi piima, makarone ja apelsine ostma. Nad lähevad hoopis looma endale võimalust valmistada kodus mõnus pastaroog, nautida hommikukohvi värske piimaga ja kosutada ennast mahlase vitamiinipommiga. See tähendab, et kaubanduse roll ei ole müüa kaupa, vaid pakkuda inimestele võimalust elada just sellist elu, nagu keegi tahab – süüa just sellist toitu, mis meeldib, ostelda just siis, kui see on kõige sobilikum, ja teha seda nii, nagu kõige rohkem meeldib. Kaubandus võimaldab igaühele meist just sellist elustiili, nagu enda jaoks sobilikumaks peetakse.

Aga kui turule tuleb uus tegija, kes suudab seda teha mingit moodi paremini kui praegused kaupmehed, siis ootab mitut praegust turuosalist peagi Toys R Usi saatus.

Allikas: Äripäev

Autor: Jaanus Vihand, Coop Eesti juhatuse esimees