Kunstioksjonite hämarad mängud

Eestis toimunud kunstioksjonite väliskunsti rekord püsib 2007. aasta kevadest. OÜ Balti Oksjon kaudu 1,15 miljoni krooniga müüdud Nikolai Haritonovi maali "Magav mustlanna" tausta uurides kerkivad küsimused mattuvad aga kunstiäri hämaratesse telgitagustesse.

2007. aasta 26. mail Balti Oksjoni Lembitu tänava peakorteris müügil olnud mustlasnaist, last ja kukekest kujutav maal alustas toona 1,1 miljoni krooni pealt. Hinnale oli tehtud kirjalik pakkumine.

Teine pakkumine trumpas selle aga oksjonil üle ja haamrihind kujunes 50 000 krooni kõrgemaks.

Banksi sõnul on Haritonovi tööd - just tema mustlasi kujutavad motiivid - viimastel aastatel kollektsionääridele meelepärasemaks muutunud.

Tal endal on õnnestunud mõned Haritonovi tööd ca 600 000 krooni eest maha müüa. "Ma arvan, et mõni vene kunsti vahendaja ostis maali ja pani selle siis Tallinnas oksjonile, et rohkem raha saada," arutleb ta.

Üks väga kallis maal Haritonovil veel

Stockholmi oksjonimaja vene kunsti ekspert Ivan Samarine selgitab, et tegemist on küll ekstreemse juhtumiga, ent selliseid asju tuleb ette.

"See märgib lihtsalt vene kunstituru ettearvamatust," räägib ta. Teised tuvastatavad müügitehingud Haritonovi pintsli alt tulnud maalidega ei küüni üldjuhul üle mõnekümne tuhande dollari ehk umbes 240 000 krooni.

Üks erand on Haritonovi puhul veel - pilt, mille eestindatud nimi kõlaks "Naised Jaroslavist", müüdi 2006. aasta novembris Londonis Christie'si oksjonimaja kaudu 3,46 miljoni krooni eest.

Kolm aastat varem pakuti maali Londonis Sotheby oksjonil ja selle hinnanguliseks väärtuseks oli maja seadnud kuni 740 000 krooni. Toona ei tundnud maali vastu keegi huvi. Christie'sist ja Sothebyst kommentaari antud teema kohta ei tulnud.

Maali eelmine müügihind on edaspidistel oksjonitel väga oluline

Haus Galerii juhi Piia Ausmani sõnul on eelnevatel müügipretsedentidel ja varem saavutatud hinnal taiest oksjonile pannes suur tähtsus. Samas aga ei võrdu mõnel eelmisel müügil saavutatud tulemus kohe kunstiteose või sama kunstniku loomingu turuhinnaga.

Kuna Haus vahendab kohaliku päritoluga kunsti, siis on Ausmani sõnul suund pigem vastupidine kui toodud Nikolai Haritonovi näite puhul. "Hinna kujunemine tugineb suures osas meie kogemusele ja kokkuleppele omanikuga. On olemas mingisugused reaalsed piirid ja on olemas müügipretsedendid. Kui oksjonitel on mingid tööd drastiliselt üles läinud, siis me ei saa seda emotsionaalset lõpphinda võtta aluseks turuhinna määramisel," selgitab Ausman.

"Oksjoni korralduse seisukohast vastutab oksjonäär teose ehtsuse eest ja mingil määral ka hinna eest," räägib kunstiekspert Georg Poslawski.

"Soliidne oksjonimaja annab teosele oma oletusliku hinna (estimate price), mis põhineb varem oksjonitel müüdud teoste hindadel ja nõudlusel. Labane on välja tuua teose alghinda enne oksjoni algust, see demonstreerib, et turg pole veel piisavalt arenenud," viitab ta Eesti oksjonikorraldusele.

Kunstioksjonitel osalemisest on saanud hasartmäng, kus on võimalik raha teenida või seda kaotada. Õnneotsijad võivad kaasaegse kunstiga teenida sadu protsente kasumit.

Ameeriklane Jeff Koons hoiab enda käes kaasaegse kunsti oksjoni hinnarekordit. Tema monumentaalne metallist skulptuur "Õhupall-lill (roosa-lilla)" müüdi selle aasta suvel Christie'si oksjonimajas 25 miljoni dollari eest. Müüjad olid teose seitsme aasta eest ostnud 1,1 miljoni dollari eest ehk seitsme aastaga kasvas hind pea 25kordseks.

Põnevad legendid lisavad maalile väärtust

80ndatel ostsid Ameerika kollektsionäärid nõukogude kunsti sentide eest kokku, nüüd müüvad nad seda miljonite eest venelastele tagasi.

Kuid kunsti hinna kujunemisel pole nõudlus ainuke tegur. Väga tähtis on teose provenients ehk päritolu. Provenients peab kinnitama teose ehtsust ning selle liikumist kunstnikult viimase omanikuni. Aristokraatlik päritolu võib tähendada poolt oksjonihinnast.

Poslawski räägib, kuidas vene kunstnike töödele, mis hiljem satuvad Venemaale, luuakse Eestis teadlikult päritolu legend, kuidas valgekaardi ohvitseril oli siin üks maal, mis sattus näiteks Rootsi jne.

Venelased pesevad kunstiostudega raha

Stuttgardi kriminaalpolitseinik Ernst Schöller on aastaid Venemaa kunsti võltsingutetööstust uurinud ning tunneb selle telgitaguseid päris hästi.

Tööstuse taga on organiseeritud kurjategijad, kes lasevad põrandaalustel kunstitöökodadel enamasti kopeerida vähetuntud Euroopa kunstnike töid, kirjutab Saksa ajakirjanik Nicolette Feiler-Thull.

Schöller räägib, et oksjonitel väga kõrgete hindadega müüdud pildid on tihti võltsingud ning müüja ja potentsiaalse ostja on hinna kokku leppinud ja see on kunstlikult kõrgeks aetud.

Kas teos on originaal või võltsing, ei oma Vene ostja jaoks mingit tähtsust. Reeglina on ostja ja müüja sama isik. Kogu tehing tehakse rahapesuks. Vene ostjale on vaja Euroopa oksjonimaja arvet, mille alusel vahetatakse pangas rublad sobivaks valuutaks, ning seejärel kantakse raha täiesti legaalselt välismaale.

Võltsitud kunsti müügiga teenib isegi rohkem kui narkoäriga.