Autor: Kaubandus.ee • 14. august 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pole vist palju selliseid söögikohti, kus ujuda saaks. Olime parajasti jalgrattamatkal, ujumine huvitas meid esialgu söögistki rohkem. Lahke kalaküpsetaja juhatas kätTiigist püütud forellist valmistavad Vapramäe Forelli kalameistrid maitsva ahju- või soolakala.te koha, kust oli mugavaim jõkke minna – vesi oli ehmatavalt karastav, küllap allikate tõttu.

Jõe teisel kaldal askeldas imeliselt sinine linnuke – jäälind. Nagu meilgi, polnud ka temal kiiret – oli kohal juba enne meid ja jäi kauaks. Peale meie seltskonna ja jäälinnu olid kalasöögikoha külalisteks veel paar perekonda parte ja üks sitikas, mille loodusmehest lauakaaslane harulduseks määras.

Kaunis jõekäärus on lahedalt ruumi, istumiskohti on nii jõe kaldal kui ka jõele ehitatud parvedel. Sirmid kaitsevad vihma eest ja need, oh imet, on meeldivalt rahulikud, lihtsad värvilised sirmid, ilma igasuguste õllereklaamita. Alguses tuleb, nagu ikka, kala kinni püüda, siis pannakse see kas ahju või soola, nii kuidas sööja soovib. Meie lasksime ühe kala küpsetada ja teise soolata, et koju kaasa võtta.

Kalameister oli tubli, ei mingit sidrunipipart ega liigküpsetamist, kala sai soola, pipart, tilli ja tilgake sidrunimahla ning oli ahjus just nii kaua, kui küpseks saamiseks vaja, mitte minutitki rohkem. Soolakalast jätkus kodus veel paariks hommikusöögiks, ka see oli oskuslikult tehtud.

Kalakõrvase valik polnud suur: sai, hapukoore-majoneesikaste, värske salat, külm valge vein, sügavkülmast pärinevad kartulid ja ongi kõik. Sellest minimaalselt hädavajalikust piisas täiesti, salat, kaste ja täiesti joomiskõlbulik vein sobisid suvise õuelõuna juurde väga hästi.

Kui mul kunagi on olnudki illusioon külasöögikohtades kohalikku värsket keedukartulit saada, siis nüüdseks on see kadunud. Kui kusagil neid siiski juhtub olema, võtan seda kui taeva õnnistust ja kuulutan kõigile.

Kitsukestes tiikides ärasöömist ootavad forellid pole iseenesest miski maiuspala. Kalakasvanduse mõnusates tingimustes kasvanud forell peab pärast vaevarikast reisi tsisternautos kitsukeses kalatiigis päevade või nädalate kaupa oma otsa ootama, stress aga kahjustab mitte ainult meid, inimesi, vaid ka neid, keda me sööme.

Vapramäe forellid igavlesid, peale meie polnud sel päeval kedagi kala püüdmas. Jäälind sööb ainult väikesi mõne sentimeetri pikkusi kalu ja püüab neid jõest, mitte kalatiikidest. Seepärast panime forelli mõningase tuimuse raskete elutingimuste süüks – veel paar aastat tagasi, kui hoogusattunud kalamehed nii palju kalu välja tõmbasid, et tiigike keset päeva tühjaks sai ja kasvandusest pidevalt uusi juurde toodi, tundusid kalad olevat maitsvamad.

*Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind.