Pakendiaktsiisi olulisemad küsimused

Pakendiaktsiis on keskkonnakaitseline maks, mis kehtib Eestis alates 1997. aastast. Vaatamata maksu arvestatavale vanusele, saab väita, et tegemist on vähe tuntud ja pooleldi uinuvas olekus eksisteeriva maksuga. Täpsemalt on tegemist Eesti riigieelarve mõttes ühe kõige tagasihoidlikuma maksuga, mille laekumine jääb suurusjärku ca 200 000 - 300 000 eurot aastas. See on vaid veidi rohkem, kui on maksuhalduri halduskulu (175 600 eurot aastas) selle maksu rakendamisel.  Samas ei olegi pakendiaktsiisi eesmärk riigieelarve intensiivne täitmine, vaid pakendite taaskasutamise tagamine. Seega, mida vähem pakendiaktsiisi laekub, seda paremini on aktsiis eesmärk täidetud. Pigem toimibki pakendiaktsiis sanktsioonina nende jaoks, kes ei ole pakendijäätmete kogumist nõuetekohaselt korraldanud. Samas on Riigikontroll enda 2010. aasta aruandes viidanud tõsistele puudujääkidele pakendiaktsiisi rakendamise süsteemis ning leidnud, et seetõttu jääb riigil näiteks 2010. aastal laekumata ca 1 miljard krooni.

Kokkuvõttes tähendab eeltoodu maksumaksjate jaoks seda, et maksuhaldur  teeb pakendiaktsiisi kontrolle vähe, kuid puuduva kohtupraktika tõttu avastatakse kontrollide käigus äärmiselt palju õiguslikke ebaselgusi ja tõlgenduslikke probleeme. Samas on pakendiaktsiisi määrad aga sedavõrd kõrged, et kui maksukohustuslane on enda pakendiaktsiisi alased kohustused täitmata jätnud, siis võib võimalik maksuhalduri poolt määratav maksusumma ettevõtja laostada täielikult. Seega on ettevõtjal soovitatav teada, mis on selle maksu olulisemad küsimused ja vastused.

Kes on maksukohustuslane?

Pakenditega ja nende jäätmetega seotud taaskasutamise kohustused ning aktsiis maksmise kohustus tekib vaid ettevõtjal, kes lasevad turule kaupa plastist pakendis, mille mass on üle 24 kg kvartalis ja üle 99 kg aastas, ja muust materjalist pakendis, mille mass on üle 49 kg kvartalis ja üle 199 kg aastas.

Kui eelnimetatud piire ei ole ületatud, tuleb siiski pidada pakendimassi arvestust, millest nähtuks, kas ettevõtja ületab seaduses sätestatud piirmäära või mitte.

Kui eelnimetatud piirid on ületatud, siis saab rääkida pakendiettevõtjast ja temale rakenduvatest pakendiaktsiisi ning pakendite kogumise ning taaskasutamise kohustustest.

Maksukohustuslase ehk pakendiettevõtja kohustused

Maksukohustuslane, st pakendiettevõtja peab enda poolt turule lastud pakendid ja tekkinud pakendijäätmed koguma ja taaskasutama. Samas võib pakendiettevõtja anda osa enda kohustustest üle teisele isikule, kelleks on taaskasutusorganisatsioon. See tähendab, et iga pakendiettevõtja saab valida, kas ta kogub pakendijäätmed ise või annab kohustused üle taaskasutusorganisatsioonile (TKO). Kui pakendiettevõtja on oma kohustused kirjaliku lepinguga TKO-le üle andnud, siis piirduvad pakendiettevõtja kohustused vaid igakuise pakendikoguse aruande esitamisega TKO-le ning arve alusel käitlustasu maksmisega. Siinkohal tuleb tähele panna, et rusikareegli järgi on TKO-de hinnakiri ligi kümme korda soodsam kui jätta kõik kohustused täitmata ning tasuda riigile pakendiaktsiisi. Maksuhalduri poolt välja arvutatud pakendiaktsiisile lisandub veel omakorda maksuintress (0,06 % päevas) ja sellele omakorda veel tulumaks.

Kui pakendiettevõtja on enda kohustused üle andnud, siis vastutab nõuete rikkumise eest TKO ehk pakendiaktsiisi maksmise kohustus TKO-l. Kui ettevõtja valib siiski niinimetatud isekogumise tee, siis säilivad tal kõik taaskasutuse ja aruandlusega seotud kohustused ning pakendiaktsiisi tasumise risk (vt pakendite erinevate kogumise viiside riskide kohta – Lasse Lehis, „Vältige odavaid koopiaid!“, MaksuMaksja, 2012, nr 3).

Pakendiaudit

Kui pakendiettevõtja laseb turule pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem kui viis tonni aastas, siis peab ettevõtja tagama enda andmete kontrollimise audiitori poolt. Sellise kontrolli eesmärk on saada audiitorilt hinnang kalendriaasta jooksul pakendiregistrisse esitatud andmete õigsuse kohta.

Kui pakendeid lastakse turule viis tonni või vähem aastas, on pakendiettevõtja vabastatud pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrollist.

Maksustatavad pakendimaterjalid       

Pakendiaktsiisi seaduse järgi on maksustatavad pakendimaterjali liigid järgmised: 1.) klaas; 2) plastik; 3) paber ja kartong, kaasa arvatud kihiline kartong; 4) metall; 5) puit; 6) muu materjal. Maksumäärad kg kohta on järgmised: 1) klaas 0,60 eurot; 2) plastik 2,5 eurot; 3) metall 2,5 eurot; 4) paber ja kartong, kaasa arvatud kihiline kartong 1,2 eurot; 5) puit 1,2 eurot.

Pakendite materjal ja kaal

Pakendiaktsiisi alaste kohustuste täitmisel riigi või TKO ees on olulise tähendusega see, mis materjalist on vastav pakend tehtud ning kui palju see kaalub.

Pakendiseadus defineerib pakendimaterjalid tollitariifide puhul rakendatavate tariifi- ja statistikanomenklatuuride abil (vt pakendiseaduse § 3 lg 3). Näiteks, paber ning kartong: paber ja kartong, kaasa arvatud kihiline kartong, mille kombineeritud nomenklatuuri grupp on 48 vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2658/87.

Teatud juhtudel võib tekkida vaidlusi selle üle, kas tegemist on ühe või teise materjaliga. Näiteks võib mõningate pakendite puhul raske eristada kartongi ja puitu. Materjalide eristamine on oluline seetõttu, et erinevate materjalide aktsiisimäärad või TKO hinnakiri on erinev või on ühe või teise materjali taaskasutamise määr. Näiteks paberi ja puidu maksumäärad on küll samad, kui taaskasutamise sihtarvud on erinevad (70% vs 45%).

Pakendite kaalumine  on pakendiaktsiisi valdkonnas äärmisel olulise tähendusega põhjusel, et nii pakendiaktsiisi määrad kui ka TKO-de hinnakirjad on seotud materjalide kaaluga. Samal ajal puudub aga ühtne metoodika, kuidas peaks pakendeid kaaluma. Täpsemalt puudub selgus selles, kas ja kui palju võib arvestada pakenditesse tekkinud niiskust, pakendatud toodete jääke või kui suur on maksuhalduri poolt aktsepteeritav mõõtmisviga.

Kokkuvõte

Pakendiaktsiis võib esmapilgul näida tagasihoidliku ja ohutu maksuna. Samas näitab praktika seda, et just pakendiaktsiisi maksumenetlused on äärmiselt keerulised ning määratav maksukohustus võib olla ootamatult suur. Seetõttu ei tohiks lasta end uinutada senisest maksuhalduri tagasihoidlikust huvist ja omada täpset ülevaadet pakenditega seotud kohustustest.

Autor: Villy Lopman, Advokaadibüroo Rask