Autor: Marianne Liibert • 7. oktoober 2019

Circle K Eesti peadirektor Kai Realo sõnas, et survet põhjustavad meie turul töövõtjad, mitte tööandjad. Kui vanasti tuli tööl käia raudkindlalt, kellast kellani ja iga päev, siis Realo sõnul inimesed ei defineeri tööd enam sellisena, nagu aastaid tagasi. Ta nentis, et kaubanduses paratamatult peab olema töökohal. “Kujutage ette, et hommikul raadios öeldakse, et täna avanevad Circle K Mustamäe, Lasnamäe ja Peetri jaam, ülejäänud jaamad on täna suletud,” tõi ta näite, miks ei saa kaubanduse valdkonnas teenindajad kodus töötada.

Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich tõstatas küsimuse, mis asi üldse on paindlikkus. Ta selgitas, et eri inimeste jaoks tähendab see erinevaid asju – tööaja, töökoha või hoopis millegi muu paindlikkus. “Kui tahame rääkida suuremast paindlikkusest, peame rääkima täpsemalt, mis see paindlikkus on. Ja need lahendused saavad olla mõnes sektoris, mitte kogu tööturgu puudutavad,” sõnas ta.

“Tänane tööotsija ootab pigem ideosünkraatilisi töösuhteid – et tööandja temalt küsiks, mis sind õnnelikuks teeb,” kirjeldas tööõnne ekspert Tiina Saar-Veelma tänapäeva töövõtjaid. Ta nõustus, et teatud töökohtadel on töötaja kohalolek vajalik, kuid tõi välja, et pikk ja lühike nädal peaks olema eilne päev, kuna inimesed on selle suhtes tõrksad. Saar-Veelma soovitas vaadelda juhtimist kui teenust, et pakkuda inimestele seda, mida nad päriselt ootavad. “Juhtimisega on tihti nii, et me ülevalt alla tahame head, aga inimesed alt vaatavad, mis asi see veel on,” ütles Saar-Veelma.

Teenindus- ja Kaubandustöötajate Ametiühingu juht Elle Pütsepp lisas, et oluline on turvaline paindlikkus ja küsis, kellel konkreetselt on paindlikkust vaja – tööandjal või töötajal. Pütsepp tõdes, et töötada saab nii osalise kui ka täiskoormusega, aga töötajate poole pealt on paindlikkus siiski puudulik, sest neil ei ole piisavalt võimalusi näiteks töölepingu punktide või töögraafiku osas läbi rääkida.

Riigi roll pikaajaliste töösuhete soodustamisel

Ehrlich juhtis tähelepanu, et ei tohi lasta tekkida olukorral, kus mõni töötamise vorm (nt töövõtuleping) on paremini maksustatud kui teine (nt tööleping). Ta lisas, et teisalt annab tööleping töötajale õiguse saada puhkust ja olla haiguslehel, käsunduslepinguga neid õigusi pole.

Pütsepp oli nõus, et võlaõiguslike lepingute puhul jääb kaotajaks töötaja: "Tööandja ei pea näiteks maksma sotsiaalmaksu sellises määras nagu töölepinguga, samas töötaja jääb ilma mitmetest sotsiaalsetest tagatistest."

Ehrlich ja Realo olid ühel meelel, et tuleb leida viis, kuidas töötaja teistsuguste töövormide korral kaotajaks ei jääks.

"Töökohad muutuvad ja osad töökohad kaovad sootuks ära. Kuidas korraldada seda, et inimene on valmis tegema järgmist tööd? Kes ja millal peaks pakkuma töötajale ümberõpet? Inimene ise ei teadvusta alati, et tal on vaja juurde õppida. Riigi roll on aidata omandada vajalikud oskused ja teadmised," arvas Realo.

Ehrlich lisas, et riik peaks mõtlema, kuidas tagada toimetulek töö kaotamise korral. Pütsepp nõustus, ent leidis, et tuleks toetada ka neid inimesi, kes tööl käivad. "Meil on palju toredaid ja mõistvaid tööandjaid, kes võimaldavad ettevõttesiseselt koolitusi, aga kohtan palju ka ettevõtteid, kus töömaht on suur ja tööandjal pole võimalik inimest ära lubada, ehkki riik omalt poolt on teinud kõik, et inimene saaks teadmisi juurde omandada," julgustas Pütsepp tööandjaid, et nad soodustaksid oma töötajate arengut.