Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kaubapuudus andis 80ndatel kaubandustöötajatele tohutu võimu
80ndatel lapsed olnud ei osanud paljudest asjadest puudust tunda. Kui praegu on toidupoes tavapärane, et müügil on nii apelsinid kui banaanid, siis tollal oli lõunamaiste puuviljade vabalt kättesaadavus ennekuulmatu. Kunstnik Olivia Lipartia pani koos abikaasa Tarieliga erksamad lapsepõlvemälestused kirja ja üsna mitmed neist on seotud tollal kaubanduses valitsenud olukorraga.
Lipartiate sõnul oli nõukogudeaegne teenindus valdavalt üks jube asi, mida väga ei tahakski meenutada. Samas on Pepsi, piimabaar, kaljatsistern ja kolinal töötav kassaaparaat vaid mõned märksõnad, mis paljudele 80ndatel lapsed olnutele nostalgia hinge toovad.
Piiratud valik tegi otsustamise lihtsamaks
“Lapsepõlv, mis enamusele meist muretu ja helge, jäi minul 80ndatesse ning 90ndate algusesse. See, mida ma sellest ajast mäletan, kannab kindlasti ka lapsepõlve nostalgia ja õnne pitserit. Tagantjärgi olen ma oluliselt kriitilisem tolleaegsete olude suhtes,” rääkis Tarieli Lipartia.
Ta lisas, et selles ajast võiks positiivsena välja tuua kaubavaliku piiratuse. “Mul endal on kaupade valimisega suhteliselt lihtne, teen seda tavaliselt kiiresti ja hiljem ei kahetse oma valikut. Abikaasa Oliviaga on hoopis teistmoodi, talle valmistab tihtipeale isegi nii lihtsa asja nagu leiva valimine tõelist pingutust, sest valik on niivõrd suur. Nõuka ajal oli väga lihtne valida, ostsid seda, mida said,” ütles ta.
Lipartia mainis plusspoole pealt ära keskkonnasäästlikkuse toodete pakendamise osas. Siis ei tehtud seda küll teadlikult ega põhimõtete pärast, vaid lihtsalt olude sunnil: tootjal ei olnud võimalik pakendada ning tarbija taaskasutas selle vähese pakendi, mis mõne tootega kaasnes. Keskkonnahoiu seisukohalt oli positiivne ka see, et tarbimine oli oluliselt väiksem kui tänapäeval. Tarbija nägi seda muidugi hoopis teises valguses ja oleks soovinud hoopis rohkem tarbida.
Negatiivsena meenub talle tolleaegne üksluisus ja kaubapuudus. “Enamuse ajast nägin seda tavatarbijana, aga kuna mu vanemad tegelesid juba toona ettevõtlusega, siis sain lapsena aimu kaubanduse köögipoolest,” avaldas ta.
“Vanemad tootsid kooperatiivis naiste jalanõusid, mida müüsime ka väljaspoolt Eestit. Käisime nädalavahetustel Pihkva ja Novgorodi turgudel toodangut pakkumas. Oli kurbnaljakas jälgida, kuidas daamid lausa võitlesid nende jalatsite pärast. Rüseluse ja krahmamise tagajärjel oli peale müüki alati paar-kolm üksikut jalavarju järel. Defitsiit oli nii hull, et isegi üks jalats tundus parem kui mitte midagi,” nentis ta.
Kaubapuudus andis kaubandustöötajatele tohutu võimu
“Nõukogudeaegne teenindus oli valdavalt üks jube asi, mida väga ei tahakski meenutada. Kahjuks on ka meie praeguse teeninduskultuuri juured sügavalt tolles ajas, kuid asjad on viimase 30 aastaga oluliselt paremaks läinud. Teeninduse tase on teatud määral seotud konkurentsiga. Tollal konkurents praktiliselt puudus ja polnud ka eraettevõtlust, seega teenindaja ei pidanud pingutama, tema sissetulek ei olnud kuidagi seotud teeninduskultuuriga. Pigem vastupidi, kauba puudus andis kaubandustöötajatele tohutu võimu,” rääkis Lipartia.
Ta lisas, et 80ndatel kaubanduses teisiti olnu tegi taasiseseisvunud Eestis läbi suure arengu. Kõik, millest võikski mingil määral puudust tunda, näiteks lahtise kalja või leiva-saia müük poodides, on ka tänapäeval ühel või teisel kujul olemas ja seda tunduvalt parema kvaliteediga ning tihtipeale ka soodsamalt.
Lipartiad kogusid oma lapsepõlvelood kokku ja panid need raamatusse “Halloo 80ndad”, mille pühendasid pisitütrele. “Tütre ja meie lapsepõlve vahel on suur ajaline vahe. Meie lapsepõlvele jättis Nõukogude Liit oma pitseri, sest paljusid asju polnud saada. Ajahüpe on suur, aga lapsepõlv oli ikkagi värviline!” ütlevad nad.
Omandisuhted, reguleeritud hinnad ja kaupade defitsiit
Hetkel kuum
Coop Eesti muuseumi konsultandi Alfons Laari sõnul erines nõukogudeaegne kaubandus kaasaegsest omandisuhete, korralduse, hindade, omandivormide ja defitisiidi poolest.
Laar rääkis, et ligikaudu 2/3 kaubandusest oli siis riiklik ja ülejäänu moodustas kooperatiivkaubandus, millega tegeles ETKVL. "Riiklik kaubandus on tänapäeval asendunud erakabandusega, kuhu kuuluvad kodumaised- ja rahvusvahelised poeketid ning erapoed. ETKVL oli küll iseseisev, aga pidi oma tegutsemise kohta parteorganitele aru andma. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee juures asus kaubanduse osakond, mille põhiülesandeks oli jälgida, kuidas kaubandus toimib. Kooperatiivkaubandus ehk ühiskaubandus on jäänud ja sellega tegeleb COOP Eesti," ütles ta.
Tänapäeva kaubanduses tehakse samuti plaane, aga see on oluliselt erinev sotsialismiaegsest plaanimajandusest. "Kõige tähtsam näitaja kaubanduses oli siis plaanitäitmine. Kõrgemalt anti plaan ja see liikus mööda hierarhiat alla," ütles muuseumi konsultant.
Sellel ajal korraldasid riiklikku kaubandust kaubastud, millele allunud kauplused asususid suuremates linnades – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Viljandis, Rakveres ja Narvas. Tallinnas oli kaubastuid mitu, oli tööstus,- toidu- ja valmisriietega tegelev kaubastu. Plaan jaotati kaupluste vahel ära ja selle täitmine oli suur au.
"Tänapäeval on hinnad küllaltki kõikuvad. Kaupleja paneb hinnale teatud protsendi juurde, sest peabki müüma kallimalt, kui ta sisse ostab, et kauplust üleval pidada ja palka maksta," nentis Laar.
Ta rääkis, et sotsialismi ajal aga kõikide kaupade kohta hinnakirjad, mis tähedas, et ei tohtinud kallimalt müüa. "Kui oli toodetud rohkem, või kaup kippus seisma jääma, siis võidi korraldada ka müügikampaaniad, aga selle kohta olid vastavad summad ette antud, mille ulatuses võis kaupa tegelikust jaehinnast odavamalt müüa."
Kaupa oli vähem kui praegu, eriti toidu- ja tööstuskaupu. Loodi ka kunstlikult defitsiiti, mis näiteks puudutas autoosasid. "Esines ka kunstlikult esilekutsutud defitsiiti, näiteks teatud autoosasid (kardaanirist, veepump ja mõned muud vidinad) ei olnud võimalik poest osta, kuigi neid oleks võidud toota vastavalt kaubastute poolt esitatud tellimustele," ütles Laar.
"Kuna kaupa oli vähe, siis teatud seltskond inimesi tegeles spekulatsioonidega. Nende käest võis ka ülidefitsiitseid tooteid saada, muidugi mitu korda kallimalt riiklikust jaehinnast," sõnas Laar ning lisas, et nõukogude ajal oli spekulatsioon rangelt karistatav.
Tolleaegse kaubandusega seostub ka letialune müük ja tutvused. "Poed olid võrdlemisi tühjad, aga kui pidu peeti, siis lauad olid lookas apelsinidest, vorstist, suitsukalast ja erinevast alkoholist. See oli võimalik siis, kui omati tutvust mõne kaubanduses töötava inimesega, neil kellel kontakte polnud, seda endale lubada ei saanud," rääkis ta.
Eksisteerisid ka valuuta- ja eripoed. Viimased olid mõeldud nn.nomenklatuurile ehk tähtsamatele riigi- ja parteitöötajatele. Nendes poodides ei pakutud küll midagi erilist, kuid tavakaup, mida teistest kauplustest ei pruukinud alati saada, oli seal olemas.
Valuutapoes sai osta dollarite ja teiste konventeeritavate välisvaluutade eest ning sealt võis leida alati midagi eksootilist.
Laar tõi välja, et möödunud sajandi kaheksakümnendatel, eriti teisel poolel ja üheksakümnendate alguses, kui käibeloleva raha hulk hakkas mitmekordselt ületama ekvivalentseid kaubakoguseid, muutusid defitsiidiks peaaegu kõik kaubad. Nii tuli esmatarbekaupu hakata müüma talongide ja suuremaid asju nagu pesumasinaid, külmkappe ja televiisoreid ametiühingute jaotuskavade alusel. Eriti defitsiitsed olid läänemaailmas juba tavakaupadeks saanud arvutid, videokaamerad ja videomakid.
Enimloetud
3
Viimased uudised
Müüki ei kasvata käsk, vaid seda toetav organisatsioonikultuur!
Konverentsid ja koolitused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kaubandus esilehele
