Autor: Sigrid Kõiv • 31. jaanuar 2020

Ilmselt eelajaloolisel elektripliidil kasutamisest tuli mu keedupoti paks põhi poti küljest lahti. Keeduriist kongerdas abitult moodsal induktsioonplaadil ja kasvatas kuumust raisates ökoloogilist jalajälge. Näitasin räsitud asukat paarile meistrile. Nad kehitasid õlgu ja soovitasid uue osta.

Kuid see polnud niisama lihtne pott. See oli kolmekordne pott - kaasas ka perforeeritud põhjaga aurusisu ja õhukese põhjaga sisu sulatamiseks veevannil. Kogu komplekt minema visata ja uuega asendada? Ajal, mil siunatakse ületarbimist? Vähem kui kuu pärast jõule, mil rahalised vahendid on napid nagu osoonikiht? Ei.

Poed on paksult potte täis ja pole ju mõeldav, et uut ümbrispotti, millesse vana auru- ja sulatamissisu ära mahuks, kusagilt ei saa. Võtsin aurusisu kaasa ja läksin suurde supermarketisse, kus keedupotid juba sisenemisel hiiglaslikke püramiide moodustavad.

Kuid niisama lihtne see polnud. „Silmadega vaadatakse!“ meenus mulle üks ammune kokkupõrge müüjaga. Ostuotsuse tegemiseks pidanuks ma saama oma kaasas olnud aurupotti uute ümbriste sisse passitada. Aga kõik potid oli hoolikalt papp-karpidesse pakitud. Müüjaid polnud silmapiiril ja ma urgitsesin ühe karbi lahti. Ent pott ja poti kaas olid veel omakorda kokku kiletatud!

Läksin väiksemasse, aktiivsemate müüjatega poodi. Panin poti letile ja rääkisin mure ära. „Meil on siin enamus kiletatud ja neid lahti me ei tee,“ ütles müüja. Ma ohkasin kuuldavalt. „No sellega saaks proovida,“ ütles ta ja võttis riiulilt ühe, mille kaas oli poti küljes eemaldatava plastilindiga. See sobis kui valatud. Ma ei kiusanud oma saatust rohkem ega hakanud küsima näha ka teisi, hoolsalt kinni kiletatud variante.

Ent miks peaks asju müüma viisil, mis välistab võimaluse neid päriselt näha ja katsuda? Näiteks köögiriistad – kas need on steriliseeritud nagu haavasidemed? Ei, mu sõrmeotsas olid vaheladude tolmus terashallid. Kas me kujutaksime ette kingamüüjad, kes jalanõud kokku kiletab? Ei kujuta ju.

Olles seda korra näinud, hakkasin seda nägema kõikjal. Peene ja priske juurdehindlusega kosmeetikapoes laiutasid riiulitäied vanamoelist (seega tänapäeval ülimoodsat) habemeajamistehnikat (žiletid, pintslid jne). Nii- ja naasuguse välimusega ja hinnaklassis. Suhtelist rikkaliku valiku peale oli väljas ainult üks näidis. Ilmselt oli mõeldud neile klientidele, kes võivad küsida, „pintsel – kas see käib patareidega“ või „žilett – kas see on žiraffist väiksem?“.

Sukapoes viipab müüja küsimise peale samuti käega üles, riiulitel taevasse osutavate jalgade suunas ja ütleb: „Meil on need kõik siin väljas!“

Tundub nagu netikauplus oleks materialiseerunud – asjad on küll siinsamas, maksa ja kõnni, kuid vaadata saad neid sama palju nagu netis, kus otsustada tuleb pildi järgi. Muidugi, ega seda ära näperdatud eksemplari enam müüa saa. Näpujäljed, kriimud, plekid, keegi ei taha sellist. Kuid kui tihti juhtub, et igast potist, pintslist või sukapaarist viimane kui üks ära müüakse? Kardetavasti kaunis harva. Seega võiks mõned eksemplarid ju näidistena ohverdada. Seda enam, et olen näinud ka selliseid poode, kus isegi igast seebist ja peeglist on näidis väljas. Ning kuigi mannekeenide varbad turritavad taevasse kõikjal, on ka pesupoode, kus müüja abivalmilt asjad lahti pakib.

Olen kuulnud, et näidiseid varastatakse palju. Tõenäoliselt see ongi probleem. Kuid ebaausust võib kohata muudeski valdkondades, sellest hoolimata ei maga näiteks maksuametnik meist iga ühe kodus.

Netikaubandus tungib peale ja mulle on kaupmeeste juttudest tihti mulje jäänud, et see on probleem. Aga võib-olla polegi. Näidiste pealt kokku hoidmine suunab inimesed edukalt e-poodi. Sest milleks poodi minna, kui seal midagi vaadata ei saa.

Aga elamuarendajad peavad samuti trendiga kaasa tulema. Kuna üsna tõenäoliselt tuleb enne rahuldava tulemuse saavutamist üsna mitu potti või žiletikomplekti tagasi saata (rääkimata veel jalatsite ja riiete netiostlemisest), siis vajame me moodsates elamistes lähiajal eraldi väikest laoruum-panipaika kauba jaoks, mis tuli ja ootab proovimist või mis tuli ja ootab tagasi saatmist. Olen mõnedes korterites selliseid juba näinud, aga lihtsameelsed inimesed hoiavad seal ikka veel oma jalgrattaid ja tolmuimejaid.