35+ aastat moosiäri juhtinud Vahur Vuks: end inspektoriteks luisanud konkurendid tulid tootmisesse maad nuhkima

Tegu pole lihtsalt ühe vahva detailiga aastate tagant, vaid aus kirjeldus sellest, kuidas üks Lõuna-Eesti ettevõte 90ndatel aastatel sündis – katsetamise, eksimuste ja järjepidevuse tulemusel.

Täna jõuab AS Bacula ehk Aakre Moosi toodang nii tööstustesse, pagariäridesse kui suurköökidesse ning on pidanud vastu hinnasõdadele kui ka kiiresti muutuvatele toidutrendidele.

1980ndate aastate lõpus, töötades Rõngu tehase mahlatsehhis juhatajana, sattus Vuks lugema Ungaris kasutusel olnud tehnoloogiast, mille abil sai mahlatootmise jäägist ekstraheerida naturaalset toiduvärvi. Mõte ei andnud rahu ja asja tuli ise proovima asuda.

Koos Tallinna Polütehniline Instituut õppejõu nõuannetega hakati mängima vee temperatuuri ja kogustega, lasti pressijäägist vedelik välja, pandi see tankidesse seisma, separeeriti, filtreeriti ja kontsentreeriti. Tulemuseks ei olnud suvaline kõrvalprodukt, vaid täiesti müüdav kaup.

“Saime tootmise käima,” meenutab Vuks ja lisab, et tegu oli põneva ajaga, kus kõik lahendused tuli suuresti ise välja mõelda. “Olime nagu vette visatud ja pidime ise ujuma õppima,” ütleb ta.

Toode valmis, tuli see ka maha müüa. Tellimusi ei jäädud ootama, vaid kaup kaasas, asuti ise ustele koputama. Vuks pakkus toodet nii Livikole, toonasele Kalevile ning Tallinna Külmhoonele.

Nõukogude turu loogika oli lihtne: kui varustaja nägi, et kaup on olemas ja töötab, osteti kohe pool või isegi terve aasta varu välja. See tähendas kiiret raha, aga ka kohustust toota ning just see oligi aluseks järgmisele sammule.

Esimesed sammud turul said tugevama aluse koostöös Kalevi ehk tänase Orklaga. Just tema oli Aakre Moosi esimene suurklient, kellele hakati tarnima nii naturaalset toiduvärvi kui ka õunapüreed. Koostöö kestab ning püreed tarnitakse neile tänini.

Kui toiduvärviäri oli hoo sisse saanud, tuli paratamatult küsimus, kuhu ja kuidas edasi. Vuks teadis vastust juba varasemast kogemusest Kilingi-Nõmme leivatööstuses: kondiitritel on alati moosi vaja. Ja mitte mingit suvalist moosi, vaid sellist, mida päriselt kindlal kujul vajatakse ja mis töötab.

Nii sündiski otsus hakata tootma moosi, kuid taas mitte nii, nagu teised seda tegid. Kui seni domineerisid turul väikesed purgid, siis nüüd otsustati suure formaadi kasuks, pakkudes toodet kolme liitri kaupa ja suunates see otse tööstustele.

“Esimene moos läks täiesti metsa,” on Vuks aus. Probleem ei olnud ainult maitses, vaid pigem konsistentsis. Kondiitritööstuses ei ole moos lihtsalt lisand, vaid konstruktsiooniline element – liiga vedel mass paneb tordi kihid liikuma, liiga paks ei sobitu jälle tootmisprotsessiga.

“Üks moos on selline, et paned lusika sisse ja see jääb püsti. Teine on selline, et – tolks, tolks, tolks – kukub maha,” kirjeldab ta.

Just selle tasakaalu leidmine võttis aega. “Käisin kümme korda kondiitri juures. Üheksa korda ei kõlvanud. Kümnes kord tuli välja.” Just see põhimõte saadab teda töistes tegemistes tänini – mis halvasti, see uuesti ja mitte lihtsalt natukene paremini, vaid seni, kuni päriselt väga hea on.

Tootmine Rõngus toimis mõnda aega hästi, kuni omandisuhted muutusid ja rendileping lõppes. See sundis ettevõtet uuesti kohanema. Lahendus tuli tuttavate kaudu: Aakre külas seisis tühi suurfarm, mille piimaplokk sobis tootmiseks. Seal jätkati moositegemist aastaid, kuni 2005. aastal osteti järgmine hoone – noorkarjalaut.

Samm-sammhaaval on mindud edasi ka tootmises kasutatava tehnoloogiaga. Algusaegadel ei olnud küsimus selles, millist seadet tööstusesse valida, vaid kasutusse võeti see, mida üleüldse saada oli. Tööle tuli panna ka enda pea ja koolipingist saadud teadmised.

“Õppisin tänases Tallinna Tehnikaülikoolis toiduainetööstuse seadmete erialal ja nii joonestasingi ma paljud vajalikud masinad ise ning lasin kohalikel metallimeestel valmis teha,” meenutab Vuks.

Osa neist töötab tänaseni ehk 30 aastat hiljem. “Aga kõik, mis on kasutuses, ka kulub. Nii on väga tähtis roll seadmete pideval hooldamisel ja parandamisel,” sõnab ta.

Oluline osa AS Bacula tootmises on toorainel. Suur osa marjadest tuleb Lõuna-Eestist, kuid igal aastal ei saa kindlale asukohale loota.

“On olnud aastaid, kus mustikat lihtsalt ei ole. Siis tuleb vaadata mujale,” räägib Vuks. Jõhvikad jõuavad tootmisse Peipsi äärest ja Emajõe Suursoost.

Partnerid on aastatega suuresti samaks jäänud, head suhted ja kindlad kontaktid on sageli olnud ka need, mis kriitilistel hetkedel lahendusi toonud.

Juba algusaastatel kujunes ettevõttel selge plaan: valmis tuleb teha lahendusi, mitte toota hunnikutes standardtooteid.

“Meie kliendid ei osta lihtsalt moosi, vaid nad vajavad konkreetse funktsiooniga tooteid. Meil on üle paarikümne aasta kestnud koostöö Farmi Piimatööstustega, mille käigus töötasime välja hapukoorelaadse konsistentsiga moosi, mis sobib jogurtitesse segamiseks. Meie kauaaegsete partnerite hulgas on nii Orkla Eesti, OG Elektra kui ka Eesti Leivatööstus ning mitmed jäätise- ja piimatootjad,” räägib Vuks tegemistest ning lisab talle omase huumoriga: “Kui meie klient midagi tahab, siis teeme ära – kas või betoonist päästerõnga.” Selle all peab juht silmas seda, et antud äris tuleb olla lisaks järjepidevusele ka paindlik.

Paindlikkus on olnud võtmetähtsusega ka kriisides. Ettevõtte üks valusamaid kogemusi oli seotud suhkruga, mida osteti korraga suur kogus ajal, mil hind tundus soodne. Turu järsk muutus tähendas aga seda, et valmistoodang muutus liiga kalliks ja müük seiskus. “Kartsime pankrotti,” tunnistab Vuks.

Lahendus tuli inimlikust suhtlusest ning päästjateks osutusid üllataval kombel jõhvikad. “Saime kontakti inimestega, kellele oli kätte jäänud suur kogus jõhvikaid, kuid nad ei osanud nendega midagi peale hakata. Ostsime need soodsalt ära ning müüsime edukalt edasi. Müügist saadud kasum oli piisav, et kompenseerida kalli suhkru ja tegeliku turuhinna vahe,” meenutab ta.

“Lihtne tõde on see, et kriisidest ei tulda välja üksi.”

Sarnane muster kordus 2004. aastal, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga ja turule jõudis odav importmoos. “Meie käive kukkus esimese kuuga 30 protsenti,” ütleb Vuks. Kuid hinnasõda ei kestnud kaua. Peagi hakkasid kliendid tagasi helistama, sest odav toode ei vastanud nende vajadustele. Sügiseks oli ettevõtte käive taastunud.

Keerulisse olukorda on sattutud ka oma inimliku eksimuse tõttu, kui ühes hankes arvutati omahind valesti ning kokkulepitud hinnaga tootmine oleks tähendanud otsest kahjumit.

“Siis ei olnud muud varianti kui end lahti riietada,” kirjeldab Vuks olukorda. See tähendas, et kliendile näidati ausalt ette kõik numbrid ja selgitati, miks kokkulepitud tingimustel ei ole võimalik jätkata. Läbirääkimiste tulemusel jõuti uue kokkuleppeni.

See kogemus kinnitas Vuksile, et keerulistes olukordades ei päästa mitte kavalus, vaid läbipaistvus ja usaldus.

Kuigi aastatega on muutunud nii turg kui ootused, ei ole muutunud Vuksi tööpõhimõtted. AS Bacula ehk Aakre Moosi juht ei usu ärisse, mida juhib ainult kasumimõte.

“Ära mõtle suurele kasumile, vaid mõtle heale tootele,” soovitab ta ka teistele.

See mõtteviis on aidanud Vuksil navigeerida nii tehnoloogiliste muutuste kui ka tarbijatrendide vahel, sealhulgas aruteludes suhkru rolli üle toidus. Tema hinnangul ei ole see teema mustvalge, sest suhkur pole moosis üksnes maitse, vaid ka tehnoloogiline komponent.

“Moosi ilma suhkruta teha ei ole võimalik ja see on fakt,” võtab ta kokku.

Heaks näiteks, et kui asi toimib, pole seda muuta vaja, on Aakres toodetav aedmarjamoos, mida on valmistatud juba üle paarikümne aasta muutmata kujul.

“Olen küsinud klientidel, kas teeme retsepti paremaks, uuendame. Vastus on olnud lihtne – ära puutu mitte midagi, rikud ära,” naerab Vuks.

Uutele arendustele ollakse siiski samuti avatud. Näiteks sündis üks ambitsioonikamaid arendusi koostöös Tartu Ülikooli arstiteadlaste ja biokeemiku Mihkel Zilmeriga, kui töötati välja funktsionaalne moos, mille mõju ei põhine üksnes heal maitsel, vaid ka tervislikkusel.

Arendusprotsess kestis kokku pea kolm aastat ning selle käigus tehti ka kliinilised katsed, mis kinnitasid, et tootel on tõepoolest suutlikkus parandada verenäitajaid.

Aastate jooksul on Aakre Moosis tulnud ette ka kummalisi olukordi. Vuks meenutab juhtumist, kui ühel kenal päeval astusid tootmisse sisse kaks inimest, kes esitlesid end veterinaarinspektoritena.

“Kuid miski tundus kahtlane ja küsisime neilt töötõendit,” räägib ta. Ootamatutel külalistel neid ette näidata polnud.

Hiljem selgus, et tegu oli konkurentidega, kes püüdsid tootmisse sisse piiluda. “Sisse said, aga väga kaugele ei lastud,” lisab ta muigega.

AS Baculas töötab täna paarkümmend inimest, kelle tegemisi Vahur Vuks väga hindab.

“Ma olen ka ise igapäevaselt kohal ning seda mitte harjumusest, vaid tahtest. Mulle meeldib töö, mida teen,” ütleb ta.

Aga kui keegi hea pakkumise lauale lööb ja magusa moosiäri üle tahab võtta?

“Noh…,” muheleb Vahur. “Ma olen alati kõik mõtted ära kuulanud ja kuulaksin ka selle.”