Autor: Kaubandus.ee • 10. juuli 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nop on lihtne koht: tavalise puumaja tavalised toad, laudpõrandate ja tagasihoidliku mööbliga. Tellimusi võetakse letist ja lõunasel ajal, mil järjekorras päris mitu inimest, annab oodata. Ooteaega läheb aga vaja, et kirjuks kirjutatud tahvlilt meelepärast rooga välja valida. Tallinnas Kadriorus asuv Nop pakub huvitavaid, värskeid ja tervislikke roogasid.

Nopi menüü on põnev ja värskendavalt omanäoline. Hommikusöögiks pakutakse näiteks rukkiputru kuivatatud õuntega ja banaanileiba kaneelivõiga, kogupäevamenüüs on lihtsamate suupistete hulgas quesadillad, hummus, feta-greibi salat, suppe esindasid tomati-fenkoli püreesupp ja gazpacho blanco, põhiroogasid kalkunivarras, grillitud merilest. Lisaks ahvatlevalt letile laotud saiakesed ning koogid.

Vahetevahel tundub mulle, et Eestis oleks justkui käimas salajane “Igavaima menüü” konkurss, mida suur osa söögikohti iga hinna eest ära võita himustab. Võib arvata, et Nopi sellest konkursist osa ei võta: kui merilest safranikastmega võiks esineda ka mõne muu Tallinna restorani menüüs, siis spagette kuivatatud Sardiinia kalamarjaga pole ma veel kusagil kohanud ja valge gazpacho on samuti väga haruldane.

Oma menüüga täidab Nop parajasti igavate pubitoitude ja kõrgkulinaarsete kompositsioonide vahele jäävat tühikut: selged ja puhtad maitsed, värske, lihtne, hooajaline. Toidud on nipikad, aga mitte liiga keerulised.

Merilest oli väga maitsev, mahlakas, parimas küpsusastmes, kaste tugevalt safranine, väiksed koorega keedetud kartulid lisasid kodusust. Spagettidele oleks võinud kuivatatud kalamarja natuke rohkem olla, maitse oli pigem aimatav kui tuntav. Kokk oleks justkui poolele teele pidama jäänud: julges küll eksootilise roa välja mõelda, kuid mitte täies mahus teostada, lisades kalamarja ainult natuke, et ehk muidu ei maitse...

Kuivatatud kalamarjaga spagetiportsjon oli pigem väike kui suur, täislõunaks sellest ei jätkunud ja lõunakaaslane, kes oli otsustanud pastaroa kasuks, tellis kohe juurde rabarberikoogi. Aga rabarberikook, saatjaks cappucinovaht, oli jälle nii suur, et jätkus kahele.

Imelik, kusagil mujal maal pole portsjonite suurused nii ettearvamatud kui meil, kus iial ei tea, kas eelroog on paariampsune suupiste või kolmveerand kõhutäit ja kas koogist jätkub ühele, kahele või kolmele.

Sööjaid oli palju, saime viimase vaba laua. Ühtegi arvutiga suhtlevat üksikut kiirsööjat Nopis (parajasti?) ei olnud, küll aga mitu last: üks kärus, üks lastenurgas mängimas. Ka kahekaupa lõunastajatel tundus aega rohkem olevat kui südalinna bistroodes. Pigem elutuba kui söögikoht.

Kadriorglastele võib lausa kade olla, neil on Nop, Tigu, Kadrioru restoran ja Park Café, meil Nõmmel ainult neli pubi, mis üksteist rahvalike meelelahutustega üle trumpavad, aga menüü puha unarule on jätnud. Nojah, nüüd on meil vähemalt linna ilusaim turg.