Millises seisus on veopakendi standardiseerimise protsess?

Standardkasti teema oli fookuses mõned aastad tagasi ning siis oli sellele üleminekul palju kõhklusi ja sõnakaid vastuväiteid. Eelkõige piima- ja lihatoodete transpordiks mõeldud standardkast on korduvkasutatav, käib vajadusel väikseks kokku ja võimaldab paigutada kaupu veoautodesse efektiivsemalt. Üldiselt on Eesti jaekettides olnud kasutusel umbes 140 tüüpi kaubakaste ja kõigi nende üle tuleb eraldi arvet pidada ning eraldi hoiustada.

Hannes Falten jääb oma paar aastat tagasi esitatud väidetele kindlaks: “Jah, Selver pooldab B-kasti standardit, mis katab kõikide tootekategooriate vajadused. Selle tulemusena tekib kokkuhoid tarneahelas, kaupu on lihtsam komplekteerida, kastid on vastupidavad, keskkonna- ja ressursisäästlikud. Korduvkasutatav taara vähendab oluliselt veopakendi prügi tekitamist (50% kogu pakendiprügi mahust), lisaks väheneb veokite osakaal maanteel.”

“Me vajame standardiseerimisest, sest praegu on Eesti turul käibel üle saja erineva veopakendi kasti, mis on kulukas ja ebaefektiivne. Lisaks tekitab kartong, mida praegu kasutatakse palju rühma- ja veopakendina, väga suurt ressursikulu ja jätab suure ökoloogilise jalajälje, võrreldes korduvkasutatava plastikpakendiga. Kartongpakendi jäätmete maht Eesti jaekaubanduses on ca 12000 tonni aastas,” toob Falten näite.

Bepco juhatuse liige Margus Ärm ütleb, et ühtse standardi vastu on ainult üksikud tootjad ja neilgi pole otseselt ühtegi argumenti oma suhtumise toetuseks, pigem on suurimaks takistuseks harjumuse muutmine ja investeeringud muutuste elluviimiseks. Möödunud aastal alustas Baltikumi turul taarakastide rentimist ettevõte Taraco. Müügijuht Darius Semper ütleb, et ka nende kogemuse põhjal hindavad toidutootjad aina enam standardiseeritud kastide ruumisäästlikkust ja keskkonnasõbralikkust. „Tootjate suurimaks probleemiks pole investeeringute tegemine, vaid pigem senise töö ümberkorraldus ja otsustamine, mida teha juba olemasolevate taarakastidega,“ lisab ta.

Falteni sõnul on 90% piimatootjatest rendikasti süsteemi kasutusele võtnud: “Olen kindel, et sel aastal tuleb järgi ka lihatööstus. Leedus on 95% lihatootjatest B-kasti standardiga liitunud,” toob ta näite. Hiljuti teatas ka üks teine jaekett, et läheb paari aasta jooksul B-kasti standardile üle.

Standardkasti süsteemile üleminek nõuab tootjatelt liinide ümberehitamist. Kui mõned aastad tagasi olid mitmed ettevõtted sellest häiritud, siis Ärmi sõnul on nüüdseks olukord muutunud ning pigem ollakse huvitatud justnimelt standardi kasutamisest. Ka Semperi sõnul nähakse taarakastidele üleminekul pikaajalist kasu.

Nii Falten kui Ärm kinnitavad, et standardkastile üle minnes ettevõtte kulud pigem vähenevad: “Keskkonnasõbralikkus eeldabki investeeringuid. Seda teemat ei saa käsitleda pelgalt kastikulude või liini ümberehitamiste järgi: siia alla käivad nii inimtööjõu- logistika- laopinna- ja taarapesukulud, mis kõik standardsüsteemile üle minnes tootja jaoks vähenevad,” lisab Falten. Ärm toob näite, et kõrghooaja jaoks, näiteks jõulud ja jaanipäev, on ettevõtted varunud lisakaste, mis ülejäänud aasta lihtsalt laos seisavad, siis standardkasti puhul saab vastavalt müügiperioodile lihtsalt kaste juurde rentida.”

Falteni sõnul on taarakasti üheks suureks eeliseks see, et rendileandja vastutab ka kastide regulaarse puhastamise eest: “Praegusel ajal on puhtus eriti oluline ja see on B-kastide puhul garanteeritud.”

Falteni sõnul on see legend: “Ka kaupmees saab aru, et tühi riiul ei müü ja hea kaup ei lähe kasti tõttu sortimendist välja. Siin tuleb vahet teha hooajalistel ja püsivalt müüvatel kaupadel – on loomulik, et näiteks suvel me verivorsti ei müü. Meie eesmärk pole survestada, vaid tekitada diskussiooni, kuidas oleks mõistlik uuele süsteemile üle minna. Kokkuhoid on tegelikult nii ühel kui teisel poolel – kellel komplekteerimisest, kellel transpordis jne. Tarneahel on tervik,” ütleb Falten.

Ta lisab, et jaekaubandus pole ainuke, kes turul reegleid loob. Tootjate poolt on järjest kasvav surve täiskasti tellimisele, millega jaemüük peab kaasa tulema. Selleks peab aga kastikogus olema sobilik ka väiksemate kaupluste jaoks. Falteni sõnul ei saa eeldada, et 300m2 kauplus müüb sama säileaja jooksul sama palju toodet kui 7000m2 suurune pood!

Standardkastidega hulgipakendite kogused muutuvad, sest kastid on väiksemad. Falten jätkab: “Ühes kastis pole enam 50 latti suitsuvorsti, mida ka suurimad poed maha ei müü, vaid seal on vähem, sobilik kogus ka väiksemale poele. Varasemalt on olnud nii, et kui pood soovis tellida toodet vähem, läksid tootja poolt teele pooltühjad kastid – sisuliselt veeti õhku. Teisalt on tootjad aastaid panustanud bränditud pappkastidesse, mis tegelikult ei jõua kunagi müügisaali ja lõpetavad kiirelt jäätmejaamas – sellised primaatpakendid moodustavad 50% meie jäätmetest, mida on väga palju.“

“Standardkastide puhul on ruumi täituvus parem, need sobituvad üksteise peale paremini ja käivad vajadusel väikseks kokku. Lisaks ei saa mööda minna raskuse teemast: jaekaubanduses töötavad põhiliselt naised, kes ei tohi tõsta üle 15kg kaaluvaid kaste. Vanemad kastitüübid mahutavad üle 20kg ja seda on ilmselgelt töötaja jaoks palju,” tõdeb Falten.

Kokkuvõttes ütlevad mehed, et maailmas on suudetud kokku leppida vaid ühes standardis – merekonteiner. “Aeg on liikuda sellelt edasi ja alustada kasvõi oma turul. Kuna meie lõunanaabrite juures on taarastandard tunduvalt laiemalt kasutusel, on see kasulik ka neile ettevõtetele, kes Läti või Leedu oma kaupu ekspordivad. See lihtsustab omavahelist koostööd.“