Autor: Aivar Riisalu • 14. aprill 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kaupmees võtab iga kassaklikiga kaubalt viimast, samas kui tarbija kratsib kukalt ning mõtleb, et mis ta nüüd selle raha eest õieti sai.

Eelmise aasta lõpus saime Euroopa kaubanduskeskuste arenguraportist teada, et iga tallinlase kohta on pealinnas ligi kaks ruutmeetrit kaubanduspinda. Kaubanduspinna ruutmeetrite arvult inimese kohta jäime alla vaid Norrale, Luksemburgile ja Rootsile.

Miks see nii on, ei ole avalikkuses põhjalikult analüüsitud. Öeldakse, et kui investorid on nõus keskustesse raha paigutama, siis järelikult nad näevad selles kasu.

Tegelikkuses me näemegi, kuidas kaubanduspindu tekib veel juurde - käimas on Ülemiste keskuse laienemistööd, Peterburi tee algusesse kerkib Pro Kapitali kaubakeskus, Mustamäele tuleb juurde mitu keskust, EKS Kaubamaja asemele kerkib suur ostuparadiis jne, jne. Ainus loobuja on olnud Merko, kellele kuuluv kinnisvaraarendusfirma E.L.L. Kinnisvara tunnistas üles, et ei suutnud plaanitud hiigelkeskusesse piisavalt üürilisi leida.

Seni oleme näinud, et kaubanduspindade lisandumine ei ole kaupade hindu alla toonud, pigem vastupidi. Kaubavalik on endiselt kesine - peaaegu igas keskuses on ühed ja samad ketikauplused, kus pakutakse sarnast valikut.

Kauplusi tuleb juurde ja kulud nende ülalpidamisele kokkuvõttes suurenevad, kuid tarbijaid ju juurde ei teki. Turistide hordidele saavad loota enamasti vaid Tallinna kesklinna keskused. Tekib küsimus, kuidas kauplused nii väikesel turul hakkama saavad. Ja ega muidu ei saagi, kui panevad kaubale maksimaalselt kõrge hinna.

Kannatajaks on Eesti tarbija, kes saab endale vähem lubada, kuna maksab nurisemata kinni kaupmeeste poolt küsitud hinna ja koos sellega ka kaubakeskuste ambitsioonid.

Selleks, et olukorda muuta, laseksin ma alustuseks näiteks toidukaupadele kehtiva käibemaksu poole võrra alla. Oponendid väidavad seepeale, et riik teeb sellega kingituse kaupmeestele, kes hindu nagunii  ei langeta.

Kui toidukaupade hind kukuks kümme protsenti, saaksid inimesed rohkem osta. Toidukaupade käive kasvaks ning ma ei oleks kindel, et käibemaksu alandamisest tekkinud tagasilöök oleks nii suur, kui kardetakse.

Mis kõige olulisem – inimestel oleks hea olla ja nad saaksid lubada endale kvaliteetsemat ja mitmekesisemat toidulauda.