26. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas sa Kaubamajja sattusid?

Tulin Kaubamajja kaks ja pool aastat tagasi, kogu varasema elu olen töötanud panganduses ja samuti inimestega. Ega pangandus ja kaubandus teineteisest väga ei erinegi, sest tähtis ei ole ju ainult toode, läbi mõeldud peab olema ka inimlik kontakt ehk teenindus. Selline suur kliendile orienteeritus ongi kindlasti nende kahe valdkonna ühisosa. Äri kui selline on muidugi erinev ja mul on olnud väga huvitav, palju on tulnud õppida. Juba see on teistmoodi, et kaks korda aastas muutub kõik meie ümber tundmatuseni, kui moehooajad vahetuvad. Kogu aeg on midagi uudistada ja vaadata.

Mood muutub kiiresti, kuid inimesed nii ruttu ei vahetu. Mis neid sinu arvates Kaubamajas hoiab?

Siia on püsima jäänud inimesed, kes armastavadki muutuvat moodi ja disaini - see huvitab neid ja on nende kirg. Kindlasti hoiab neid kinni ka see eriline keskkond ja koostöö nende inimestega, kes siin on. See paistab igalt poolt välja, et väärtustatakse palju meeskonnatööd, koostööd teiste üksuste ja oma juhiga. Kaubamaja struktuur on praegu niimoodi tehtud, et keegi ei saa eraldi olla edukas – me kõik sõltume üksteisest. Ei saa ainult oma kasu taga ajada ja oma eesmärgi suunas rühkida.

Milline su tööpäev välja näeb?

Kõik päevad on oma mustritega. Kas on neis rohkem regulaarseid koosolekuid või olen ma hoopiski Tartus... Hommik algab sellest pihta, et esimese asjana tuleb tõtt vaadata arvudega – meilile saabub raport eelmise päeva müügitulemustega, kuidas teenindusmaailmadel läinud on. Siis teen ära selle päeva suuremad plaanid ja planeerin aja müügisaalis ringkäiguks.

Heas mõttes spioonitööd tehes vaatan ma ikka inimesi: kui palju on kliente, kas nad tunnevad ennast meil hästi, ega nad ei näe välja väga ära eksinud ja segaduses, kas keegi meie inimestest on neid märganud ja tegeleb nendega. Minu eesmärk on, et müügisaalis ei oleks ühtegi sihitult uitavat ja hädasolevat klienti. Mõnikord olen ka ise selliste inimeste poole pöördunud ja abi pakkunud, nii teevad meil üldiselt ka teised Kaubamaja inimesed, kes teenindajana ei töötagi. Hea õnnestunud päev on, kui veedad minimaalselt aega arvuti taga – kui sa saad inimestega suhelda, ringi käia, lahendada probleeme ja mitte istuda üksi kontoris. Arvuti taga olemist ei tohiks olla rohkem kui 15–20 protsenti tööajast, ülejäänud aeg peaks olema koos inimestega.

Milliseid tähelepanekuid sa neil vaatlustel oled teinud?

Tänapäeva inimene hindab kõrgelt oma aega. See trend, et kaubanduskeskustes käidi lihtsalt aega surnuks löömas, on ilmselt pöördumatult möödas. Sa tahad kiiresti ja optimaalse ajakuluga selle õige toote üles leida. Kaubamajas on nii külluslik kaubavalik, iga nädal tuleb uut kaupa – muide ma mäletan, et see oli mulle kõige suurem üllatus! Ma kujutasin ette, et kui algab uus hooaeg, lükatakse kaup müügisaali, laotakse riiulid täis ja siis seda kaupa müüakse, kuni allahindlusel viimased asjad ära ostetakse! Aga jah, teeninduse roll tänapäeval ongi aidata inimesel selles kaubakülluses orienteeruda ja teha koos temaga parimaid otsuseid, et väärtuslikku aega kuluks võimalikult vähe.

Just põhjalikud teadmised kauba kohta on väga olulised – kuna me müüme kvaliteetseid kaubamärke, on neil kõigil oma lugu. Tihti aitab selline taustainfo mõista, miks ühed kaubad on hinnalisemad kui teised, millised omadused neil on. Kaubamärke on maailmas ju tohutult, ei ole mõeldav ega vajalik, et tavainimene neist kõigist kõike teaks! Näiteks on mõne veiniklaasi materjali koostises titaani, mis teeb klaasi tugevamaks. Või on mingil kaubamärgil eriti silmapaistvad ja auhinnatud disainerid. Või on tegemist mingi imematerjaliga, mis kandes ei kortsu... Ja neid lugusid kliendid väga armastavad, sest need aitavad oma valikutes selgusele jõuda.

Mida oled sa töös inimestega avastanud?

Empaatiat peab palju olema, märkamist ja inimeste tunnetamist. Siin on hästi palju teistelt õppida: iga inimene eristub ja on milleski väga hea. Mõni on suurepärane motiveerija: märkab iga väikest asja, tahab seda tähistada ja suuremalt välja mängida. Isegi empaatiat on võimalik teistelt õppida – vähemalt 50 protsendi ulatuses suudavad teatud positiivseid käitumismustreid kõik inimesed omandada, kui nad seda väga tahavad. Kõige tähtsam on tunda ennast ja oma tugevusi – kui sa oled jänes, ei tule sinust kunagi väga head ujujat, aga sinust võib saada suurepärane jooksja.

Minu tolerantsuspiir on kindlasti töö käigus suurenenud, ma püüan alati inimeses selle positiivse osa üles leida ja mõista tema käitumise tagamaid. Ma siiralt usun, et inimesed on head, et nad tahavad areneda ja õppida ning paremaks inimeseks saada. Kui see neil välja ei tule, on selleks olulised põhjused. Me kipume inimesi nägema läbi oma prisma ja arvama, et nad on meiesugused – tegelikult see ju nii ei ole.

Loe Kaubamaja ajakirjas Hooaeg, millised on Piret Suitsu hobid ning millega meeldib tal vabal ajal tegeleda.

Autor: Lenno Vaitovski