Autor: Kaubandus.ee • 19. aprill 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

1. Hoia paberimajandus korras

Iga tehing peab Kerese sõnul olema piinliku täpsusega dokumenteeritud. “Müüja peaks ekspordipartneriga tehingut sõlmides ja täites kirja saama kõik detailid vähemalt kahe kõige olulisema küsimuse kohta: esiteks, kes kellele millal  ja mida lubas? Teiseks tuleb varustada ennast tõenditega, kes kus millal ja mida teeb/tegi?” kirjeldab Keres. 

Arro sõnul on ka Eesti eksportijatel juhtunud nii, et müüdava kauba omadused ei ole piisavalt selgelt sätestatud ning seetõttu on osapooltel erinev arusaam müügieseme kvaliteedinõuetest. “Müüja võib tarnida kaupa uskudes, et toimetab ostjale täpselt sellise kvaliteediga toote, mida ostja soovis. Kui eelnevalt pole aga kõik detailid dokumenteeritud, võivad ostja ootused olla erinevad ning ta keeldub oma maksekohustuste täitmisest,” meenutab Arro üht juhtumitest. Samuti tuleks tema sõnul jälgida, et maksetingimused oleksid sätestatud dokumentides selgelt ja ühemõtteliselt.

Olulist tähelepanu pöörab Keres ekspordilepingu sõlmimise puhul ka kirja pandud kohustuste teadvustamisele - seda nii müüja kui ostjate osas. “Ekspordilepingu ja sellega kaasnevate dokumentide puhul tuleb tekitada endale täielik selgus. Kui puudub oskus mõelda samm-sammult läbi see, mida pead müüjana tegema selleks, et saada raha kätte ja lugeda sinu kohustused täidetuks, siis kaasneb sellega suur risk ja võivad tekkida ebameeldivad vaidlused,” selgitab Keres ja toob näite, et kui leping näeb ette seadmete testimist nende vastavuse hindamiseks, siis peab lepingus olema selgelt kirjas, millised testid tuleb läbida ja mis nende testide läbimist tõendab. 

2. Ole teadlik tehingu pooltest ja välistest faktoritest tulenevatest riskidest

Teadmatusest tingitud kahju ja kehv eeltöö juba tekkinud probleeme Arro sõnul ei lahenda, samas on aga arusaadav, et oma põhiäriga tegelev ettevõtja ei pruugigi kõiki äririske ise mõista või tal puuduvad vahendid oma ekspordipartneri tausta põhjalikuks uurimiseks. Sellisel juhul tuleks Arro sõnul teha koostööd krediidikindlustustajatega, kes omavad kogemusi ja vahendeid riskide kaardistamiseks ning pakuvad kindlustuse abil lahendusi, juhuks kui ostjal tekib maksmisega raskusi.

“Kui eksportija ise ei saa oma kohustusi täita, siis ei ole võimalik ostjalt ka raha kätte saada. Oluline on arvestada võimalikke väliseid takistusi juba enne tehingu sõlmimist, et selgitada välja, kas neid saab ületada, mis hinnaga, kas see tasub ära või kuidas võib see mõjutada eksporditehingu tigimusi või otsust üldse tehingusse astuda,” märgib Arro.

Kerese sõnul tuleks selgeks teha ka see, kuidas võivad mõjutada tehingu täitmist näiteks nõuded, mida kehtestavad tollid, haldusorganite load või kellegi vastuseis. “See võib näiteks takistada Eesti ettevõtte poolt välismaale rajatava ehitise püstitamist või luua olukorra, kus selgub, et kõik nõuded võtmed-kätte-printsiibil elektriseadme tarnimiseks ja paigaldamiseks Eesti ettevõtte ekspordipartnerile pole täidetud,” lisab ta.

Samuti on tarvis Kerese sõnul veenduda, et puuduks huvide konflikt osapoolte vahel. “Äripartnerina tuleb olla kindel, et teine tehingu pool ei tee tehingut sellises huvide konfliktis, kus tal on teiste ettevõtetega mingid täiendavad kasud sees, millega ta võib eksportijal naha üle kõrvade tõmmata,” paneb Keres eksportijatele südamele. Oluline on veenduda, et kliendi äritehingute ajalugu oleks n-ö puhas ning klient oleks maksevõimeline. “Paraku on seda ise väga keeruline kontrollida ja siin saab paluda abi KredExi kindlustusseltsilt, mis aitab taustakontrolli teha ja pakub kindlustatud tehingute ebaõnnestumise korral ettevõtjale hüvitist.”

3. Tee selgeks vaidluste lahendamise kord ja reaalne võimekus neid läbi viia

“Leping ei maksa midagi, kui seda ei ole võimalik, ei osata või ei suudeta maksma panna,” usub Keres ja paneb eksportijatele südamele, et selleks peab sõlmitav leping läbi ja lõhki selge olema. Ta tõdeb, et sageli puudub ekspordilepingu osapooltel arusaam sellest, kuidas tekkinud vaidluste lahendamine välja näeb ja kas osapooled on üldse valmis vaidlusi juriidiliselt läbi viima. 

“Paraku tekib jätkuvalt olukordi, kus vaidluse tekkimisel ei oma ettevõtjad ettekujutust, kui suureks võib tegelikult kujuneda vaidlusmenetluse eeldatav maksumus, kui palju aega selle peale kulub ja kust üleüldse saab õigusabi, kes tekkinud olukorra lahendada aitaks,” toob Keres välja. Näiteks olukord, kus pooled lepivad vaidluse tekkimisel kokku vahekohtu menetluses ja siis selgub üllatusena, et asja algatamiseks tuleb teha vahekohtule 70 000 euro suurune ettemaks. 

Arro sõnul on olukord kehv ka siis, kui vaidluste lahendamise kord ja kohaldatava õiguse valik on üldse määramata jäänud. “Näiteks tehakse eksporditehinguid sageli ilma ühe dokumendina vormistatud müügilepinguta. Seda asendavad tellimus, tellimuse kinnitus ja tarnedokumendid. Paraku ei ole aga nendes dokumentides reeglina vaidluse lahendamise korra, kohtualluvuse ega kohaldatava õiguse kohta midagi sätestatud,” tõdeb ta.

“Seega tuleks unustada lepingut analüüsides nn juristide punktid ja teha endale kõik otsast lõpuni selgeks või paluda selleks abi, sest sõlmitud lepinguga tutvumine alles millalgi hiljem võib suurt kahju tekitada,” rõhutab Keres.