Autor: Helen Külaots • 26. oktoober 2021

Selveri eesmärk on edendada kohalikku toidukultuuri ja toetada põllumajandust. “Me tunneme tarbija ees vastutust – suurem osa värskest toidukaubast, mida müüme, on pärit Eestist. Me ei võta müügile Poola ega Saksamaa toodet, kui Eestis on analoog olemas,” ütleb Lomp ja lisab, et Eesti toidu edendamise üks osa on pakkuda meie poodides ka väiketootjate kaupa.

“Nendega on tööd rohkem kui suurtootjatega, seetõttu käsitleme väiketootjaid täiesti eraldi strateegilise äriharuna – tavalised ketikaubanduse reeglid seal ei kehti.” Väiketootjate mahtudega saab Selver katta paar-kolm kauplust – üle keti neid lihtsalt ei jagu. Selveriga koostöös on kasvanud nii Intsu tomatid, Nopri, Saidafarm kui ka mitmed teised väiketootjad. “Ma ei kahtle selles, et Eesti toit on kvaliteetsem kui importkaup. Seda eriti väiketootjate puhul, kelle kaup valmib tihtipeale käsitööna ja on sisult väga puhas ehk ei sisalda ebavajalikke lisaaineid. Seetõttu on ka nende hind kallim, kuid näeme, et tarbija on valmis kvaliteedi eest maksma.”

Kumb teeb koostööks esimese sammu – väiketootja või Selver?

Eesti väiketootjad ei suuda oma piiratud mahu tõttu kõikide suurte jaekettidega koostööd teha, seetõttu käib nende nimel justkui jaht – esimese sammu teeb tihtipeale Selver ise.

“Me käime igal aastal oma meeskonnaga Eestis mõnepäevasel ringkäigul, kus tutvume erinevate tootjatega. Osalt külastame neid, kellega juba koostöö käib, teisalt tutvume ka uute tootjatega, kellega võiks koostööd alustada,” ütleb Lomp. Informatsiooni väiketootjate kohta leiab Selveri meeskond nii Eestimaa Talupidajate Keskliidu kaudu, erinevatest seltsidest või lihtsalt isiklike kogemuste kaudu.

Iga külaskäik ei lõpe koostöö algusega. “Üsna sageli tuleme tootmisüksusest ära teadmisega, et ettevõttel pole lihtsalt võimekust meie jaoks toota.” Pandeemia on aga turgu ümber kujundanud – näiteks need väiketootjad, kes eelnevalt varustasid vaid restorane, pidid vahepeal uue väljundi leidma. Suurketid võtsid nende tooted avasüli vastu.

Mõni teine suurkett pole väiketootjatega silmast silma kohtunudki. Lombi sõnul annab nende iga-aastane ringkäik täpsema ülevaate sellest, kuidas toode valmib, millised on ettevõtte väärtused ja võimalused. “Need külaskäigud näitavad, kui tänuväärset tööd Eesti väiketootjad teevad: nad pakuvad kogukonnas tööd ja hoiavad sellega maakohtades elu käimas. Miski ei tule neile lihtsalt – nad peavad kõvasti tööd tegema.”

Lombi sõnul on Selveri maine koostööpartnerina hea. “Oleme toiduainetööstuse ettevõtete seas valitud parimaks koostööpartneriks – võtame osapooli võrdsetena, ei ole võimupositsioonil, toetame ja leiame paindlikke lahendusi,” ütleb Lomp ja toob näite: “Igal suvel tuleb periood, mil meie partneril Intsu Tomatil on saagiuputus. Seda ei saa ette ennustada, kuid meil peab olema võimekus reageerida kiirelt – lõpetada mõneks ajaks importtomatite tellimine ja teha letil ruumi Intsu jaoks. Sarnane lugu salatitootjatega – täna tuleb kõne, homseks tuleb tootevalik ümber teha. See nõuab paindlikku suhtumist ja juhtimist.”

Väiketootjate kvaliteet on aastatega aina paremaks läinud

“Vanasti oli palju sellist põlve otsas tegemist, nüüd on aga mitmes kohas tootmine profitasemele viidud. Rohkem pööratakse tähelepanu müügi- ja turundustööle ning toote brändimisele.” Koostöö väiketootjatega käib teistsuguse mudeli alusel kui suurtootjatega. Lomp ütleb, et kaubandusettevõtte panus ja roll on väiketootja puhul märksa intensiivsem. “Neil võib olla hea toode, kuid paljud ei oska veel mõelda sellele, kuidas toode peaks letil välja nägema, milline pakend oleks parim, kuidas toodet edasi arendada vms. Sellisel juhul kaasame oma teadmised ja anname nõu, kuidas paremini välja paista.”

Suurtootja on rohkem huvitatud oma toote müümisest, sest tal on ka võimekus toota. “Väiketootja puhul, kelle kaup ka meie letile on jõudnud, on müüginumbrite suurendamine pigem meie soov. Eksponeerime tooteid omal initsiatiivil, kasutame reklaamimiseks sisekanaleid – kuna see on meie huvi, siis panustame ka ise rohkem.”

Väiketootjad kampaaniates ei osale, sest nende mahud on selleks liiga väikesed. “Soodushindu me väiketoodangule ei tee, selleks puudub vajadus – nad müüvad nagunii kõik ära, mida toodavad,” ütleb Lomp.

Väiketootjatega koostöö ei ole suurele ketile alati rahaliselt kasumlik

“Nagu ütlesin, teeme seda hoopis teistel põhjustel kui suured kasumid. Ühest küljest tuleme vastu tarbija ootustele, teisalt toetame Eesti Põllumajandust ja maa-elu. Meie enda inimesed Selveris on Eestimaise toodangu fännid – see isiklik huvi ja tahe aitavad väiketootjate projekti elus hoida. Et toode jõuaks õige sihtgrupini, valime hoolikalt, millisesse kauplusesse väiketootjate kaup müügile jõuab – hinnatundlikesse piirkondadesse pole mõtet neid lademes viia.”

Põhimassi poes müüdavast moodustab siiski suurtootjate toodang. “Toon näitena vegan-tooted, mis võtavad enda alla suure müügipinna, neil on olemas oma kindel klientuur, kuid nende müük on ikkagi marginaalne. Sama lugu ka väiketootjatega: Eestimaistest liha ja piimatoodetest on ca 22% on väiketootjate oma.”

Meeturg on täis!

Vastuvaidlematult on Eesti väiketootjate seas enim meetootjaid. Lombi sõnul on kahju, et vaid üksikutega neist saab koostööd teha: “Lihtsalt ei mahu lettidele rohkem,” ütleb ta ja lisab, et juustu- ja ka näiteks piimatoodete tootjaid võiks isegi rohkemgi olla.