Teadlane vastab: kumba siis eelistada – paber- või kilekotti?

“Kilekotist on räägitud palju negatiivses võtmes, aga toon näite. Võrreldi 1000 paberist ja plastist poekottide kuhjasid. Paberkottide kuhja kaal oli 63,5 kilogrammi, plasti kaal kõigest 7,1 kilogrammi, paberkottide kuhja kõrgus 116,8 sentimeetrit ja plasti puhul 8,9 sentimeetrit. See ilmestab hästi, kuivõrd palju kulub ühe või teise materjali transpordiks kütust ja mahtu. Logistilisest vaatepunktist lähtudes võidab kindlasti kilekott,” ütleb Krumme.

Krumme sõnul on väga halb, kui kilekott lõpetab meres või looduses, aga kui see jõuab plastina ringlusesse ja saab lõpuks mõneks muuks tooteks, näiteks ehitusmaterjaliks, siis ei näe ta plasti kasutamises mingit probleemi. Ta toonitab, et sama lugu on paberkotiga: “Kui see pärast esimest kasutuskorda ära visatakse, on tegemist lineaarmajandusega, mis ei ole jätkusuutlik tarbimisviis. Paberi puhul on ümbertöötlus väga lihtne, see peaks pärast poekotina kasutusel olemist minema vanapaberiks,” ütleb ta. Krumme lisab, et plasti puhul ei ole materjali ringlussevõtt Eestis veel nii hästi arenenud ja ettevõtteid, mis sellega tegelevad on vähe.

Mis puudutab paberkotte ressursi mõttes, siis ütleb Krumme, et paberi tootmine väärindab metsamaterjali rohkem kui puidu põletamine. “Ca 60% meil langetatud metsast põletatakse, mis on kõige väiksema lisandväärtusega kasutusviis. On palju neid, kes ütlevad, et metsast ei tohiks midagi maha võtta. Minu väide on, et metsa tuleks kasutada küll, kuid seda peab tegema targalt, säästlikult ja kõige suurema lisandväärtusega, milleks on nii puidukeemia kui paberitööstus. Nendest esimene võimaldaks valmistada ka materjale, mis asendaks naftakeemia põhiseid plaste.”

Krumme sõnul on biolagunev kilekott lineaarmajanduslik toode. Pakendeid kasutavad ettevõtted eelistavad ringlusse võetavaid materjale, olgu siis biopõhiseid või naftakeemia põhiseid. „Biolagunevaid kilekotte peaks kasutama seal, kus see on möödapääsmatu, näiteks toidujääkide kogumisel komposteerimiseks. Biolaguneva koti tootmiseks kasutatakse põllumajanduslikku tooret, mis konkureerib toidu tootmisega, me kasutame seda lühiajaliselt ja siis viskame minema. Need materjalid pole ringlusesse võetavad ja lagunevad komposteerimise tulemusel,” ütleb ta.

Krumme toonitab, et valige tooted, mida saab korduvalt kasutada, näiteks kilekotiga saab korduvalt poes käia ja seejärel seda viimaks kasutada prügikotina. Võimaluse korral sorteerige kilekotid puhastena koos puhaste plastijäätmetega. “Kui kilekott visata koos olmeprügiga määrdunult prügikasti, siis suure tõenäosusega jõuab see põletusse, sest seda puhastama ei hakata. Kui kilekott on puhas ja jõuab materjalina ringlusesse, on tema tulevikuväljavaated paremad. Sama kehtib ka paberkoti puhul”, arutleb ta ja lisab, et keskkonnasõbralikkus on siin puhtalt tarbija enda kätes, ükskõik, kumma koti ta poest ostab.

Krumme sõnul pole plasttoodete vähese ümbertöötlemise taga mitte niiväga tarbijad, vaid hoopis pakendite valmistajad. “Selleks, et plastpakendi saaks uuesti ringlusesse võtta, tuleb ta juba disainida teisiti. Kui pakendis on koos palju lahutamatuid plasti ja muude materjalide liike, liimi, silte ja trükiseid, siis on materjali ringlusse võtt väga keeruline ja kulukas, mis ei pruugi ka keskkonnamõju mõttes ära tasuda. Siis on ainus mõistlik lahendus energiataaskasutus ehk põletamine energia tootmiseks. Pakend tuleb disainida monomaterjalidest või nii, et tarbija saaks ise erinevad materjalide liigid lihtsalt eraldada ja ka vajadusel ringlussevõtuks eraldi sorteerida,” kirjeldab ta plasttoote ümbertöötlemise võimalusi.