Sul on mu tähelepanu köitmiseks kolm sekundit! Üks, kaks…

Niisiis, adressaat. Veel enne, kui asud trükise kallale, mõtle, kellele sa seda teed. Kas sa kirjutad liberaalidele või konservatiividele? Lastele, täiskasvanutele või koguni pensioniealistele? Meestele või naistele? Ekstravertidele või introvertidele? Kas sa tead, mida su sihtrühm mõtleb, mida eelistab, kus töötab ja kuidas puhkab?

Soe soovitus – loo (kas uuringute toel või kui raha vähem, siis empiiriliste vaatluste teel) oma potentsiaalsest sihtrühmast üks väike koondportree, näiteks: Allan, abielus, 42aastane, kolme lapse isa, edukas (kuid tüdinenud) osakonnajuhataja, kes tõmbab igal õhtul Lycra-dressid selga ning suundub jalgrattaga maanteele trenni tegema. Telerist jälgib „Vabariigi kodanikke“, „Foorumit“ ja „Naistevahetust“ (häbenedes ja salaja). Ühesõnaga, väga hea oleks välja uurida, mis su adressaati tegelikult huvitab ning millist meediat ta tarbib. Võimalusel suhtle sihtrühmaga – kohtu, räägi, jälgi, kogu infot. Nii saad aru, mil viisil on parim lugejaile läheneda. (Tead, kes su adressaat on? Ei? Loobu trükisest!)

Miks ta seda lugema peaks?

Kui koondportree valmis, saad juba edasi mõtiskleda, millise sõnumiga talle läheneda. Kuidas sa adressaadini jõuda kavatsed, mida sa talle ütled? Mis on see, mida sa oma trükisega võimalikule kliendile pakud.

Ilmselge, et kasulikku infot ja väärt näpunäiteid sisaldav tekst pakub huvi, lihtsalt mingit järjekordset kiidulaulu ei taha aga keegi enam ammu lugeda. Raudne reegel võiks olla: sisu peab lugejale mõistetav olema ehk räägi n-ö õiges keeles. Ehk teisisõnu, kui IT-sektorit kõnetades võid omale ka kerget spetsiifilisust ja erialaterminite kasutamist lubada, siis tädi Maalile ITst rääkides tuleb seda võimalikult lihtsas keeles teha. Aseta end adressaadi olukorda, vasta küsimustele, mida nad tavapäraselt küsivad. Kui sa veel väga hästi ei oska end teiste kingadesse asetada, kasuta lihtsat nippi – helista emale, räägi, millest sa kirjutada kavatsed. Kindlasti küsi lõpetuseks, kas ta sai su jutust ja selle mõttest aru. (Ema ei saanud aru? Loobu trükisest!)

Kui sisurikas?

Üheltpoolt on sisukus hea, kuid teksti osakaalu määrab trükise formaat, selle maht. Ja teisalt – väga palju infot on väsitav... seepärast mine kärpimise teele. Võta tekstist maha kõik need sõnad, mis seal tingimata olema ei pea, kasuta Twitteri-põhimõtet – kui sa lühidalt öeldud ei saa, ole parem vait. Kui tekst on miinimumini kärbitud, otsi illustratsioonid – ning pea meeles vanarahvatarkust – üks hea foto on väärt tuhandet sõna.

Palju oleneb muidugi ka sellest, millise vormi sa oma trükisele valid. Klassikaline uudis? Väga hea valik, eriti lühiuudis, milles saad ilma suurema veiderdamiseta kogu vajaliku info edasi anda, jälgides uudise ümberpööratud püramiidi struktuuri, kus kõige olulisem teave asub juba esimeses lauses. Kindlasti ära unusta vastata küsimustele (vt ka 7 uudise kriteeriumit), miks just see lugu kümnete ja kümnete omasuguste seas peaks kedagi üldse hetkel huvitama. Lisaks – lugejaile tegelikult meeldivad numbrid, uuringud, statistika – ilmesta oma uudist graafilisel kujul esitatud numbritega.